Arstide streik: tõde meedikute lahkumise kohta saabub novembris
Seni aga valitseb segadus: ühtedel andmetel on viimase viie aastaga Eestist lahkunud pool tuhat arsti, teistel aga terve kümnendiga vaid veidi üle 80 arsti. Kellel on õigus? Ja kas Eesti meditsiinis on siis katastroofiline olukord?
Arstide sõnavõtud nii meedias kui ka erialastel konverentsidel annavad edasi ühese sõnumi: tervishoiutöötajaid läheb Eestist ära nii palju, et see võib panna kogu meditsiinisüsteemi kokku varisema ja jätta haiged ravita. Sama kinnitavad pikad ravijärjekorrad ja jahmatavad üksikjuhtumid, näiteks see, et Tartu ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakond oli sunnitud ajutiselt sulgema ühe palati, sest õdesid lihtsalt ei jätkunud.
Kindlaid arve on raske leida. Terviseamet kogub statistikat, mis näitab, kui palju tervishoiutöötajaid võtab välja kvalifikatsioonitõendi, mis lubab töötada välismaal. Selle statistika järgi peaks viimase viie aasta jooksul olema Eestist lahkunud 535 arsti ja 704 õde. Neile andmetele on enamasti tuginenud nii tervishoiutöötajate liidud kui ka meedia. Ent see statistika ei näita kõike – tõendi väljavõtmine ei tähenda alati reaalset välismaale minekut ja paljud töötavad korraga välismaal ja Eestis.
Õdesid lahkub rohkem
Alternatiiviks on tervise arengu instituudi (TAI) kogutav statistika praktiseerivate tervishoiutöötajate kohta. Selle järgi töötab Eestis praegu 84 arsti vähem kui kümnendi parimal aastal, kui siin praktiseeris 4460 arsti. 84 lahkunud tohtrit moodustavad sellest vaid vähem kui kaks protsenti. Kas see ongi see katastroofiline lahkumine? Pilguheit õdede statistikale annab juba tõsisema pildi. Viimase kümnendi kõige paremal aastal, 2007-ndal, töötas Eestis 8597 õde. See arv on praeguseks vähenenud 429 ehk viie protsendi võrra.
Hooldajate statistika annab veel kolmanda vaate: selle järgi on meil praegu isegi rohkem hooldajaid kui buumiaastatel. Kas tõesti ongi nii?
TAI tervishoiutöötajate aruandluse analüütik Gettrin Kivisild kinnitab, et statistika ei võta arve õhust. „Tervishoiutöötajatena arvestatakse praegu reaalselt Eestis erialase tööga seotud isikuid. Andmeid kogutakse kõigilt Eestis tegutsevatelt tervishoiuteenuse osutajatelt,” selgitas ta.
Sellegipoolest nendib Kivisild, et statistikas võib olla vigu, kuna praegune metoodika on pärit taasiseseisvumise eelsest ajast, kus enamik inimesi töötas vaid ühes kohas.Praegu töötab järjest rohkem meditsiinitöötajaid mitmel kohal või osaliselt välismaal. Statistikat kogutakse aga haiglapõhiselt ja siis on võimalik, et näiteks korraga kahes haiglas töötavat arsti, õde või hooldajat loetaksegi kaheks töötajaks.
Praegu on kindlast streigis osalemisest teatanud eriarstid. Perearstide seltsi juhatuse esimehe Anneli Talviku sõnul otsustavad perearstid streigis kaasalöömise lähipäevil. „Otsustame selle nädala jooksul,” kinnitas Talvik. Neljapäeval otsustab streigis kaasalöömise Eesti õdede liit. „Oleme praegu haiglate liiduga palgaläbirääkimiste laua taga ja ootame ära ka nendepoolse vastuse meie soovidele: viieeurone tunnipalk õdedele ja kolmeeurone hooldajatele. Seejärel koguneb meie volikogu 20. septembril ja siis saavad liikmed olukorrale hinnangu anda,” ütles õdede liidu president Ester Pruuden.
••Mis haiglates streigitakse?
1. oktoobrist peatatakse plaanilised ambulatoorsed vastuvõtud Tallinna ja Tartu haiglates.
8. oktoobrist võib tööseisak neis haiglates laieneda statsionaari ja streigiga liituda Pärnu, Viljandi, Narva ja Kuressaare haigla plaanilise ambulatoorse arstiabi süsteem.
Streigi maksimaalne võimalik ulatus on kogu plaanilise arstiabi peatamine suuremates linnades.
••Kui paljusid patsiente streik puudutab?
Väga täpseid andmeid pole praegu mõistagi teada, aga iga päev vähemalt nelja tuhandet inimest. Tallinna suuremates haiglates tehakse päevas arvestuslikult tuhatkond ambulatoorset vastuvõttu, nagu ka Tartu ülikooli kliinikumis. Neis arvudes on ka onkoloogia jt streiki mitte kaasa haaratud kategooriate vastuvõtud.
••Kuidas korraldatakse ümber streigi ajal ära jäävad vastuvõtud?
Kindlaid skeeme veel pole, haiglates käivad läbirääkimised.
••Kes streigi ajaks tööd ei katkesta?
Streigi ajal töötavad kiirabi, erakorralise meditsiini osakonnad ja patsientidele antakse vältimatut arstiabi.
Plaanilist arstiabi osutatakse kuni 18-aastastele lastele, rasedatele ja onkoloogilist ravi saavatele patsientidele.
••Miks streigitakse?
„Streigi peamine eesmärk on arstide ja õdede Eestist lahkumise pidurdamine ja tervishoiusüsteemi lagunemise peatamine,” teatas tervishoiutöötajate kutseliit.
••Mida streikijad tahavad?
Palgatõusu 20 protsenti arstidele ja 40–43 protsenti õdedele ja hooldajatele, kindlaks määratud normtööaega jms.
••Kes streiki toetavad?
Kevadise õpetajate streigi ajal korraldasid arstid õpetajatele toetusstreigi, kuid praegu pole õpetajad veel arstide toetuseks midagi ette võtta plaaninud.
„Seda pole õpetajate liidu juhatuses veel arutatud. See teema on võimalik, kuna arstid toetasid meid,” ütles õpetajate liidu juhatuse esimees Margit Timakov.
Õpetajatele korraldasid kevadel toetusstreigi ka transporditöötajad. Praegu pole transpordi ametiühing veel midagi otsustanud, kuid teemat arutatakse. „Hakkame kolmapäeval olukorda arutama, meil on siis kohtumine arstide ja õdede esindajatega,” ütles transporditöötajate ametiühingu juht Peep Peterson. Transporditöötajate ametiühingul on ka otsene seos meditsiinitöötajatega. „Meie ametiühingusse kuuluvad ka kiirabijuhid ja me pole nende puhul nõus kolmeprotsendise palgatõusuga, mida sotsiaalministeerium pakub arstidele-õdedele. Taotleme kümme protsenti,” lisas Peterson.Neurointensiivravi hooldusõde: Soome ei lähe ma mingil juhulMuidugi on raske, aga nutmine ei aita. Ei tule näha probleemi, vaid otsida lahendust.
Nii leidis Tartu ülikooli kliinikumi neurointensiivravi osakonnas töötav hooldusõde Nele Rajasaar.
Töö selles osakonnas on üks keerulisemaid, patsiente peab pidevalt jälgima ning alati kõigeks valmis olema. Vahel 24 tundi järjest töötades – seda küll väga ei soosita, kuna see on väga väsitav – on Nele Rajasaar enda sõnul vahetuse lõpuks ikka täiesti läbi.
Ühe hooldusõe peale on päevases vahetuses kolm patsienti, keda lisaks hooldamisele tuleb ka protseduuridele viia. Öösel on valves kaks hooldajat, kumbki vaatab vastavalt nelja ja viie inimese järele – osakonnas on kokku üheksa voodikohta.
Rajasaar ise leiab, et ta pole ehk kõige parem näide, sest ta ei tee oma tööd raha pärast. „Olen teinud ka sellist tööd, kus ma olen rohkem palka saanud, aga see töö mulle ei meeldinud. Praegune aga meeldib,” tõdes ta. „Aga loomulikult ma teen lisavahetusi ning aitan inimesi ka kodudes. Kuna kasvatan üksi kolme last, siis raha on alati vaja,” põhjendas Rajasaar.
Kuna enne vaid hooldajana töötanud Rajasaar lõpetas kevadel hooldusõe eriala, siis tõusis veidi ka tema palk ning nüüd saab ta kuus kätte umbes 500 eurot. „Intensiivravi osakonnas makstakse ka veidi rohkem, kuid teistes üksustes teenib kindlasti vähem,” rääkis Nele Rajasaar, kes plaanib järgmisel aastal edasi õppida päris õeks.
Õnneks on naisel suur pere õdede-vendade näol, kes teda aitavad. Vastasel juhul ta oma kolme lapse toidu, riiete – mis nagunii on teise ringi riided –, koolitarvete ja kommunaalmaksetega 500 euroga kuus hakkama ei saaks.
Selle peale, kui suur oleks hooldajale normaalne palk, pole Rajasaar enda sõnul aga mõelnud. „Aga ma arvan praegu, et kui ma saaksin kätte 700 eurot, siis ma tuleksin sellega toime ja saaksin lastega isegi kinos käia.”
Streigiteemaga ei ole Rajasaar enda sõnul kursis, viidates, et selles osalemist pole veel otsustatud. „Mina tahan seda tööd teha ja ma ei taha Soome minna. Sest see töö on minu teadlik valik,” rõhutas ta. „Kuid loomulikult võiks meie töösse rohkem panustada.”
Kärt AnveltÕde: ma ei streigi oma tööandja, vaid terve süsteemi vastuTartu ülikooli kliinikumi psühhiaatrikliinikus, psühhiaatriaosakonnas ja selle unehäirete keskuses töötav Birgit Aumeste on tööl kolmveerandi kohaga ning tal on keskmiselt 138 valvetundi kuus.
Suurema osa valvetest teebki Aumeste unehäirete keskuses, kus tal on enda sõnul rohkem õe iseseisvat tööd kui osakonnas. Seal algab tema valvepäev hommikul kell 8 ja lõppeb õhtul kell 21. Valveõena teeb Aumeste valveid psühhiaatriaosakonnas, tavaliselt öösiti ja ka nädalavahetustel.
Aumeste on koos kahe unehäirete keskuses töötava õest kolleegiga osalenud mitmel erialasel kursusel. Kõik kolm on õppinud õdede erialasel koolitusel vaimse tervise õendust, samuti käinud koolitustel, mis puudutavad und, unetust ja uneuuringu hindamist. „Lisaks õppimist on kindlasti palju olnud,” tunnistas Aumeste.
„Palka ikka natukene saab. Kolmveerandil kohal töötamise eest saan kätte 450–500 eurot,” ütles ta ja tunnistas, et palk võiks kindlasti natukene kõrgem olla. Kui Eesti Päevaleht küsis, mis oleks normaalne summa, jäi Aumeste tagasihoidlikuks, naerdes ka ise, et nüüd jõuamegi teemani, kus uuringute järgi küsivad naised vähem palka. Aga mis siis ikkagi oleks normaalne? „Kui ma täiskohaga teeniksin praegu ligi 600 eurot kätte, siis minu koormuse ehk kolmveerandi koha juures võiks selleks normaalseks summaks olla ehk 600–700 eurot kätte. Kuigi muidugi, 800 eurot teenides saaksin juba väga hästi hakkama,” tunnistas Aumeste.
Tartu ülikooli kliinikumis on õdedel kategooriad. Kuna Aumestel on kõige kõrgem kategooria, teenib ta ka veidi rohkem kui tema täpselt sama tööd tegev, ent madalama kategooriaga kolleeg.
Kui õed otsustavad streigis osaleda, teeb seda ka Aumeste. „Kui oli toetusstreik õpetajatele, siis toetasime neid. Ja kui me peame enda eest seisma, siis teeme ka seda.” Aumeste rõhutas, et ta ei streigi tööandja, vaid süsteemi vastu.
Oma tööd hindab ta üsna intensiivseks, sest kui vastuvõtud on läbi ja uneuuring päeva jooksul hinnatud, siis näiteks kolmapäeviti järgneb veel õdede korraldatav grupiteraapia unetutele. Pärast teraapiat tuleb aga uus uneuuringu patsient, kellele peab uuringuelektroodid paigaldama ja selgitama, mida need uuringu käigus hindavad ja milline võib olla oodatav tulemus.
Kärt Anvelt
