Veider raamat: Jordan Radičkov “Meie, varblased”
Kuidas küll sai sellise kaanepildiga raamat kahe silma vahele jääda? Aga eks mõnikord jäävadki parimad asjad elus kahe silma vahele.
Juba esimese lehekülje lõpus tõdesime, et see on kõige veidram raamat, mida me näinud-lugenud oleme. Aga parimas mõttes. Juba päris alguses tunneb lugeja, et jutustaja – üks varblastest – hoolib ja on tema poolt: “Hoidku sind jumal munas elamast!” Munast õnnestub kodanikel varblastel õnneks siiski juba esimese peatüki lõpuks pääseda.
Nüüdseks olen seda raamatut lugenud sadu... no vähemalt kümneid kordi. See on üks neist raamatutest, mis teeb õnnelikuks.
Õnnelikuks teeb Too Asi, kes kõiki pidevalt jälgib. Kui teda tabada püüad, siis on ta läinud. Milline filosoofiline kurioosum, olemise ja eimiski liit, Tundmatu paiste.
Õnnelikuks teeb, kuidas varblased lendama ehk “kätega õhust kinni hoidma” õpivad. Peategelane skoorib pärast meeletut jahti liblika ja jagab lugejalegi elutarkust: “Pidage meeles – kui teile kunagi liblika tiivad pihku jäävad, ärge nähke nende söömisega vaeva. Ei usu, et sellest vintskemat toitu kuskilt leida võib!”
Õnnelikuks teeb, kuidas puu otsast koolitundi kiikavaid varblasi ragulkaga sihtinud lapsed ülejäänud kooliaasta ise puu otsas õppima peavad, sel ajal kui varblased soojas klassiruumis istuvad ja aina viisi saavad.
Õnnelikuks teeb, kuidas siis, kui pesapunumise aeg käes, hakkavad varblased varblasi mängima.
Õnnelikuks teeb varblane nimega Mu Armas Härra, kes armastab lakkamatult kõigile õpetussõnu jagada. Noomimata ei jää ka terve maailm: “Halloo, kes siis nii uisapäisa talitab?”
Õnnelikuks teeb, et siis, kui Jalad Tolknevad Pesast Välja oma portree joonistab, jäävad ta jalad sealt välja tolknema.
