Tegevust viivad edasi noored lõbusad mehed
Festivalide ülevaatelood on tihti igavad. Kavatsen selle vältimiseks Draamal nähtu põhjal teha julgelt üldistusi Eesti teatri seisu kohta. Räägin korraga kuraator Anu Lambi ja loomingulise nõukogu kokku pandud põhiprogrammist ja muudest lavastustest, sest ega kahe programmi vahel tugevat sisulist veelahet ei jooksnud.
Peamised tendentsid, mis Eesti teatri koort eelmiste aastate omaga võrreldes seekord silma torkasid.
Lust ja lõbu. Aastaid on porisetud, et Eesti teatris peaaegu puudub (heal tasemel) huumor, seekord oli seda küllaga. Tõsi, põhiprogrammis siiski vähe, aga “Maailmale nähtamatud pisarad” ja “Diiva” võib lausa komöödiateks nimetada, nalja sai ka kahes Uku Uusbergi lavastuses ja lastetükkides. Publik on lõpuks naerma saadud, ja see on ju hea (kuigi Linnateatri “Pisarates”, eriti teises vaatuses, kohati magedalt labaste vahenditega). Naerutamisele rõhusid ka mõned näitlejate ühekordsed aktsioonid.
Monolavastused on rühkinud Eesti teatri tippu. Draama seekordne näitlejafookus tingis ehk lisatähelepanu sellele nõudlikule žanrile (põhiprogrammist veerand ehk kaks lavastust), aga nii “Lilled Algernonile” kui “Nisa” on erifookusetagi ergult teatripildis. Räägitakse, et Katariina Undi tõlgendatud bušmani naise lugu “Nisa” on mitmete vaatajate maailmapilti muutnud. Muus programmis oli peaaegu monolavastus ka “Diiva”, kus ooperidiivat saatev pianist teadlikult varju mängiti (muide, metsosopran Annaliisa Pillak on näitlejana imeline leid), ning “Funk Kon”, kus Taavi “Miisu” Varm soleeris kunstnikke videopildis dialoogile õhutades. Vaid kaks inimest olid laval ka tehnoloogilises absurdilavastuses “Avangardist”, Riho ja Henri Hüti “Sfääri saartes” ja lastetükis “Piip ja Tuut köögis”. Väike on uus suur?
Noored (mehed) on veenvalt kohal. “Seitset venda” on retseptsioonis peamiselt peetud lavaka poiste eksamitööks ja visiitkaardiks, ei enamaks. Minu arvates on kõva sõna nii tolmune tekst siin ja praegu kõlama panna ja jälgitavaks muuta, nii lavastaja kui näitlejate poolt. Ja viited Eesti tänapäeva (kas või: “lähme metsa elama, omaette on parem – ja varsti: tahaks ikka inimeste seltsi tagasi”) ei olegi ju nii kauged.
Noored tõestasid end veenvalt ka festivali kõige paremini välja kukkunud eriüritusel, kahe päevaga lavastatud teksti esitamisel. Lavastajat ei olnud, fookuses olid ainult näitlejad, kes teenisid publiku respekti välja tavalisest erinevate oskustega. Noored naisnäitlejad jäid veidi varju, rõhutades seda (autor Paavo Piigi poolt sisse kirjutatud) repliigi “meie oleme tüüpilised naistegelased, tegevust edasi ei vii” korduva jõulise esitusega.
Kahe ööpäevaga lavastatav tekst selgus võistluse tulemusena, ja loomulik valik näitekirjanike võidujooksule oli taas kolm noort meest: Siim Nurklik, Jim Ashilevi ja Paavo Piik. Värisege, Kivastik, Kivirähk ja Tätte, uus power-trio on kohal!
“Esimene mängimine” lõi tõelise festivali fiilingu: midagi erakordset sünnib siin ja praegu. Sama üritati ka nelja fookusprogrammiga, kus näitlejatel olid täiesti vabad käed: pool tundi on lava sinu, tee mis tahad. Enim furoori tekitasid siingi noored mehed, Kinoteatri stand-up’idest juba tuttav tiim fiktiivlavastusega “Batuudimees”.
Konkurentsitult suurim üllataja: Nukuteater! “Ajuloputus”, pilt sõltuvushäirete kliiniku elust läbi sõltlase silmade, oli minu jaoks festivalinädala elamus. Võimas kujund (tegelase külge haakunud ahv kujutamas sõltuvust), tasemel koreograafia (Nukuteatri näitlejad liikusid kui profitantsijad), värske teema ja põhjendatult groteskne atmosfäär – braavo! Nutikate visuaalsete kujundite ja liikumise abil esitati aspekte elust, mis vaid teksti abil kunagi nii kohale ei jõuaks; uus teadmine või tunnetus jõuab otse, justkui standardset tõlgendusmehhanismi läbimata, vaatajani – just sellest olen nii tihti Eesti teatris puudust tundnud.
Järele mõeldes Nukuteatri saavutus nii üllatava välgatusena ei paistnudki. Oli ju aasta tagasi Draamal samuti mänguline ja nutikas “Mängurid”. Ja võlus ju kevadel rahvusvahelise festivali TREFF žürii ära teismeliste maailma uudselt kujutanud “Metsik, urisev õnn”. Hirmus imelik, miks kõik need avastamist väärt pärlid teatri enese kommunikatsioonis massiivse kommerts-vampiiri-õhtusöögi alla mattuvad?
Üks teema jäi festivalil veel õhku. Taavi Varm toimetas “Funk Koni” Draama versiooni lõppu Margus Kasterpalu küsimuse: “Kas teatril on rahvus?” Ise arvanuks, et ega ta hea teatri juures primaarne küll ei ole, rahvustunnet võib üles kloppida ju muuseas ka teatriga, aga on’s seda ikka vaja. Pärast avalikku arutelu festivali väliskülalistega pidin vaadet veidi korrigeerima. Kui selgus, et Jaan Kruusvalli “Tasandikkude helinad” tekitas mitte-eestlastes grupiviisilisi vastuvõturaskusi; kui üks ja teine kõva kogemusega teatrivaataja kinnitas, et Kruusvalli külaelu kujutus on võlts, idealiseeritud, nõukogudemeelne jne; ja kui mina (ja mõnigi teine eestlane ka) Saueaugul lavastust vaadates nii Eesti küla tänase traagika kui ilu realistlikuna üles leidsime, siis hakkas tunduma, et tõesti – teater võib piire tunda küll. On need nüüd tingimata rahvuslikud või lokaalsed, ei tea. Aga tuleb vist leppida, et osa teatrit ongi ainult “meile”. Mis ei tähenda muidugi, et kaine välispilk vähem vajalik oleks.Uue kuraatori lubadusedDraama 2013 kuraator on Iir Hermeliin. Ta lubas, et ka järgmisel aastal on fookuses ikka hea teater. Uurime, mida see tähendab.
Iir: Järgmise festivali fookust ei saagi vist aasta ette sõnastada, täna on see pusle veel paljude puuduvate tükkidega. Tunnen end kuraatorirollis kui arhitekt, kes valib materjali turul oleva ehitusmaterjali hulgast ja visandab sellest lähtuvalt sobiva hoone. Statuudi järgi öelduna Eesti teatri festival ei võrdu Eesti sõnateatri festivaliga. Püüame loomenõukoguga otsida ja vaadata kõike, mida siin ja praegu teatri nime all leidub. Hea lavastus puudutab hinge sõltumata žanrist, ta räägib nii üldinimlikult, et see puudutab publikut pugemata.
Mind huvitab visuaalne teater. Aga olen näinud mitmeid lavastusi, mis on jõulise visuaaliga ainult visuaalsuse ja globaalsuse pärast, ent olid surmigavad vaadata. Mind köidab teatris tervik. Köidab žanripiiride ülene mõtlemine ja loojate vaheline pingestatud dialoog. See on heas mõttes edasiviiv konfliktsituatsioon, millest sünnib lavale veenev tervik, isiklik maailm. Naudin publikuna sisenemist reaalsuse piire nihutavasse või seda avardavasse maailma.
Lavastuskunstnikuna loodan festivali põhiprogrammi kõrval uurida ja avada kunstniku rolli lavastuse loome juures. Tõsta see hetkeks lavastuse kontekstist välja ja eksponeerida iseseisvalt, et publik saaks kogemuse teatri keerulisest kihilisusest.
