Nädala album: Kõrbe avarusi avav mütoloogiline rokk
The Killers “Battle Born”
(Island/Vertigo)
Iga The Killersi plaat on olnud millegi poolest omanäoline ning nelja aasta pikkuse pausi järel ilmunud “Battle Born” pole jälle erand. Märkimisväärselt on eelmisel stuudioalbumil (“Day & Age”) tantsulisuse poole kaldunud bänd seekord panustanud elektroonikale ainult glasuuri jagu. Põhiraskus lasub mõõdutundetul hulgal võimsatel kitarririffidel, pateetiliselt kajavatel refräänidel ja hingestatud vokaalil. Kuigi The Killers pole ainus “staadioni-indi” esindaja, pole ilmaasjata just nende kohta märgitud, et nad teevad muusikat, justkui “grunget poleks kunagi olnud”.
Muusikaliselt massiivne ja pompoosne plaat ei paku ilmselt suuremat neile, kes hindavad varasemate albumite puhast energiat või kohatisi nohiklikke sugemeid. Küll aga võib hinnata sügavust ja dramaatilisust, mis võib-olla kõige mõjuvamalt tulevad esile “Battle Borni” marsisammul kaugustesse püüdleval esisinglil “Runaways”. Mõne erandiga on albumil otseselt meeldejäävat vähe, ehkki peaaegu iga noot kõlab, nagu oleks ta kivisse raiutud. Tähtsam on meeleolu, tänu millele plaat toimib tervikuna: teatud laadi melanhoolne, romantiline eepilisus. Iroonilises vormis on selline maailmavaade omane näiteks Laibachile ja pop-roki žanrivahenditega seda taasluua ei ole lihtne. The Killersil on aga õnnestunud leida selleks ideaalne aines: Ameerika ajalugu ja identiteet, tolmuste väikelinnade traagika, purunenud unistused ja käestlibisevad väärtused. Laulusõnades on palju maitselagedaid klišeesid, kuid samas ka midagi piibellikku ja jutustavat, nagu oleks seal kokku saanud Broadway muusikal ja Cormac McCarthy romaan. Ka muusikaliselt on plaat nagu Ameerika ise, ühteaegu naiivne ja kirglik, just parasjagu üle vindi keeratud, et euroopalikule kultuuriruumile natuke võõraks jääda. Pole ime, et väidetavalt on tegemist Mitt Romney lemmikbändiga.
