On minu esimese poolmaratoni 16. kilomeeter ja karjun kõrval rühkivale jooksukaaslasele: “Ma vihkan sporti!”, ise samal ajal kangeks kiskuvat puusa kõigest jõust parema käega pekstes, et veri paremini liikuma hakkaks. Peksmise peale läheb krampi parem õlg, mida siis terve järgmise kilomeetri üritan tibutantsu liigutustega lõdvestada. Kui olen selle juba lapsepõlves idanema pandud spordiviha välja elanud, hakkan tasapisi millelegi väga olulisele pihta saama.
Ma tõesti ei armasta sporti. Sporti kui enese võrdlemist teistega, kohustust olla teistest kiirem, parem, tugevam. Kõik need ebamugavad mälestused rahvastepallist, mil sa oled viimasena platsile jäänud ja sind igast küljest pommitatakse. Külmavärinaid tekitavad mälupildid teatejooksu finaalist, kus sa oled, vastu tahtmist, ankrunaine, kelle peale kogu meeskond loodab. Sa esindad oma kooli, esindad oma riiki. Kohusetundest. Keegi ju peab. Jah, kool suudab päris kenasti kõiki lapsi võrdselt koheldes tappa ära viimasegi sädeme vähem võistlusjanulistes noortes ja alamotiveerida neid, kelles medalite nimel rassimine õnnetunnet tekitab.
Me pidime need 21,1 km jooksma läbi hea tundega, aga ühel hetkel hakkad ikkagi kella küsima ja võistlema. Võistlema iseendaga.
Aga ma armastan jooksmist. Me pidime need 21,1 km jooksma läbi hea tundega, aga ühel hetkel hakkad ikkagi kella küsima ja võistlema. Võistlema iseendaga. Ja just sellepärast julgen ma väita, et jooksmine õpetab elama. Jooksmine õpetab strateegiliselt mõtlema – kui õhtul on jooks, siis sa sööd hiljemalt kell kolm ja ei söö üle. Kui õhtul on jooks, siis sa ei võta kolleegi sünnipäeval klaasi veini. Kui õhtul on jooks, siis sa hakkad oma päeva planeerima. Selleks ei ole vaja minna kloostrisse, et omandada distsipliini. Piisab ka jooksuharjumusest.
Haruki Murakami, kirjanik, kes on läbinud elu jooksul üle 30 maratoni ja pannud ennast proovile ka ultrajooksudel ning triatlonidistantsidel, on samal arvamusel: “Ainus, kellest sa pikamaajooksus võitu pead saama, oled sina ise, õigemini see “sina”, kes sa selle hetkeni olid,” tunnistab ta raamatus “What I talk about when I talk about running”. (Tõeliselt maitsev jooksukirjandus, tervitan Priit Hõbemäge väärt lugemissoovituse eest!) Iga jooksuga lähemale oma ideaalsele minale – kas pole kaunis lubadus? Murakami jooksis oma esimese maratoni ihuüksinda, Kreekas, maratonijooksu hällis, ainult et algupärase distantsiga võrreldes vastassuunas, põrgulikus suveleitsakus, peas vasardamas mõte: “üks hea külm õlu kuluks marjaks ära”.
Jooksmine õpetab keskenduma. Kirjutava inimese jaoks on keskendumine elutähtis. Mulle ei meeldi käia joogas ja istuda ühe koha peal. Ma eelistan liikumist, olgu siis looduses või linnas, ja ma panen väga täpselt tähele, et nii, nagu ma kirjutadeski kipun ikka mõne aja pärast juba kirjakasti vaatama, teed keetma, ajakirja sirvima või nõusid pesema, nii on ka joostes mõnikord raske “teemas püsida” – peab ikka korraks metsa põikama ja üle vaatama, palju kukeseened öösel on kasvanud. Seesugust kärsitust tähele pannes õpetan ennast eesmärgi nimel ahvatlustest loobuma.
Aga kõige olulisem on jooksmise puhul just uskumise piiride nihutamine. Veel aasta tagasi ma ei uskunud, et jõuan joosta kesklinnast Viimsisse ja tagasi. OK, Russalkani võib-olla, aga kuidas need viimased viis kilomeetrit liigutakse? Kääbusena hiiglaste turjal? Nüüd, kui ma kogesin, et see on võimalik, suudan ma juba ka maratoni läbimise võimalikkusesse uskuma hakata.
Aastal 1954 alistas Roger Bannister Oxfordis esimese mehena ühe miili jooksus seni ületamatuna tundunud nelja minuti piiri. Tema tulemus oli 3.59.4. Miski, mis oli olnud võimatu (mitte ainuüksi selle pärast, et keegi poleks üritanud või piisavalt uskunud, vaid ka teine maailmasõda nihutas sportlikud jõukatsumised mõneks ajaks tagaplaanile), oli nüüd ühtäkki võimalik ja juba 42 päeva hiljem joosti Bannisteri aeg Helsingis ümber. Bannister: “Igal hommikul ärkab Aafrikas gasell, kes teab, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige kiirem lõvi, vastasel korral süüakse ta ära. Igal hommikul ärkab Aafrikas lõvi, kes teab, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige aeglasem gasell, muidu sureb ta nälga. Pole oluline, kas sa oled lõvi või gasell, kui päike tõuseb, siis jookse!”
Joostes saab erakordse selguse sellest, et mündil on alati kaks poolt – kui minnes on tuul vastu ja lörtsi peksab näkku, saad terve tagasitee kogeda, kuidas selleks, et elu sulle oma meeldivamat poolt näitaks, tuleb vahetevahel endast kõik anda ja tublisti pingutada. Rahulolu pingutusest saabki tulla siis, kui pingutus on piisavalt suur. Rahulolematuse juured on tihti liiga väikestes eesmärkides – paar staadioniringi ei ole nii suur pingutus, et sa koju jõudes enese üle uhkust tunneksid.
Nietzsche järgi on selle rahulolutunde taga inimene olemist defineeriv võimutahe – elu ongi pidev võitlus iseendaga, soov panna ennast maksma, jääda võitluses peale. Muidu me ju ei sunniks ennast tagant, muidu annaksime esimesel võimalusel alla. Perfektsionism, eneseületus, töö iseenda kallal, oma elu juhtimise soov, eesmärkide seadmine, unistuste täitumise korral uute unistuste leidmine, soov mitte alluda karjamoraalile, soov olla eriline, võime usaldada iseennast, selle asemel et teha seda, mida teised arvavad, et sa peaksid ja võiksid teha (ehk teisisõnu – alluda teiste inimeste võimutahtele).
Kõikvõimalike linna- ja järvejooksuürituste populaarsus igatahes tõestab, et enam pole “sportlik olemine” niisugune tabu nagu veel kümmekond aastat tagasi. Minu ülikooliõpingute ajal 90ndate lõpus ja 2000ndate alguses oli vähemasti kultuuriteooria fakulteedis igasugune lihaste liigutamine sügavalt põlu all. Tõsta kätt koos veiniklaasiga oli OK, aga hantlitega – see oli juba sport ja sport oli saatanast! (Kas ma pean veel rõhutama, et olin siis ise samasugusel arvamusel?)
Veidi hiljem kirtsutasid intellektuaalsed meeskolleegid mu esimeste arglike treeninguambitsioonide peale nina – nemad pidasid oluliseks, et ilus ja tark naine kirjutaks pigem luuletusi ja mõtestaks elu ja inspireeriks vastassugupoolt oma leebe ja lahke loomusega, mitte ei näeks vaeva kõhu- ja seljalihaste tugevdamisega.
Vaimu panemist hindavad naised omakorda põlastasid fitness-klubides hängimist ja käsitlesid seda ülejooksmisena tibikultuuriruumi. Mida mul oli neile armsatele inimestele tol ajal keeruline selgeks teha, oli seesama lihaste treenimise hädavajadus: istuv töö viis vastikute närivate selja-, kaela- ja peavaludeni. Kuni sattusin lõpuks masseerija juurde, kes osutus heas mõttes piitsutajaks, kes enne präänikut ei andnud ja mudima ei hakanud, kui olin tund aega tema salongis trenažööridel higistanud ja kükke teinud. Siis ma sain aru küll, et midagi ei juhtu niisama ja ma ise vastutan oma tervise eest.
Tänaseks olen regulaarselt jooksnud kaks aastat ja mõned kuud peale. Ja kui te küsite, millest ma mõtlen, siis vastus on, et kõigest ja mitte millestki. Mõnikord harva tuleb tõesti mõni eriti hea mõte pähe või turgatab lahendus probleemile, mida olen mitu päeva kaasas tassinud, aga see võib sama hästi pähe karata ka suppi keetes või raamatut lugedes. Sel pole jooksmisega otseselt pistmist. Alan Turing muidugi mõtles jooksmise ajal välja arvuti. Aga see on pigem erand, mis kinnitab reeglit. Murakami kirjutab, et mõtted on jooksu ajal nagu pilved taevas – need tulevad ja lähevad, aga taevas jääb.
Vaimu panemist hindavad naised omakorda põlastasid fitness-klubides hängimist ja käsitlesid seda ülejooksmisena tibikultuuriruumi.
Sel kevadel läksin jooksutrenni, et saada teada, et ma ei tea jooksust õigupoolest veel mitte midagi. (See langes kokku raamatu kirjutamisega, mille käigus sain teada, et ma ei tea filmiteooriast mitte midagi. Ei maksa siiski heituda, sest niisugune filosoofiline positsioon on parim lähtekoht arenemiseks.)
Selgus, et olen seni jooksnud nii, nagu suurem osa eestlasi jookseb – ennasthävitavalt –, aga pikka maad tuleb joosta ennastsäästvalt. Joosta nii, nagu väike laps teeb oma esimesi samme – keha kergelt ette kallutada, lasta gravitatsioonil teha oma töö, võtta võimalikult väikesed sammud, mitte tõugata ennast kõrgele ja kaugele nagu sprinterid, et maandumisel siis rajult põlve ja puusa põrutada. Keegi pole kunagi väitnudki, et sprint on tervisele kasulik. Aga pikamaajooks on teine asi. Ja kui seda õigesti teha ning paralleelselt kõiki lihasgruppe jõuharjutustega treenida, ei ole jooksmine kuidagi kehale kahjulik. Vaimust rääkimata. Elujooksu filosoof Kristjan Puusild, kes läbis SEB maratoni sel sügisel tagurpidi joostes, teab ja õpetab teistelegi (muu hulgas ka Tallinna ülikoolis), et joosta on võimalik nõnda, et sa mitte ei väsita ennast, vaid saad ümbrusest energiat juurde. “Jooksmine ei pea olema ka kiire põgenemine argipäeva ja rutiini eest, vaid võib osutuda võimaluseks oma sügavamate tasanditega kontakti saamiseks. Seega kuula ennast. Kui oled jõudnud pingevabasse faasi, kus jooksmine muutub kergeks, vabadust tekitavaks, joovastavaks rõõmukogemuseks, rakenda endas tekkiv loovus oma elu korda seadmiseks või uute väljakutsete vastuvõtmiseks.” (Terviseinfo.ee)
Sporditeadlane ja töövõime- ning terviseuurija Kristjan Port meenutab, et moodsas ühiskonnas on jooksmine siiski kunstlik nähtus, sest hädavajadust (peale terviseedendamise) otseselt ju ei ole, küll aga on sõltuvus heaolutundest, enesega võidu jooksmisest. Ürgajal aitasid kiired jalad kõhu täis saada ja ohuolukorrast eluga pääseda. Kanepilaadne aine, mis pärast jooksmist kehasse pumbatakse, garanteerib, et me seda lubadust mitte kunagi enam joosta väga tõsiselt ei võta ja sõltuvus rahulolutundest meid uuesti jooksurajale toob. Äsja Tallinna Ülikooli kirjastuse poolt välja antud “Jooksu anatoomia” eessõnas nendib Port, et “kasvava tarbijaliku vaimulaadi tõttu teame oma kehast väga vähe ega usu, et loodus disainis meid jooksumasinaks”. Huvitav on tema arvates see, et kunagi 1970ndatest alates hakkas meie kiviaegne keha otsima ebaloomulikke, s.t töö ja ellujäämisega mitteseotud füüsilisi pingutusi. Tervisejooks sai populaarseks. “Sest meie keharakud on “pimedad” ega tea, millises modernselt toredas keskkonnas täna elame, ja nad otsivad endiselt kiviaegset füüsilise pingutuse tekitatud heaolutunnet. Selleks on vaja vaid jooksmist korra proovida. [–] Meie kehad on disainitud miljoneid aastaid domineerinud liikumise kultuuris, jooksmiseks, mitte istumiseks” (lk viii).
Veel üks samm tagasi kiviaega on trendiks kujunev varvaskingadega ja ka paljajalu jooksmine. Ka poolmaratoni distantsil nägime üht paljajalu jooksjat. Praegu on nad veel alternatiivsed harrastajad, aga eri jooksu-uurijad rõhutavad nagu ühest suust, et meie liigile omased väikesed varbad on tegelikult erakordselt olulised jooksuinstrumendid.
On see tõesti ainult juhus, et kirjutan seda lugu praegu, 33aastasena, teises aknas lahti Haruki Murakami esseekogumik jooksmisest? “Juhuslik”, ja “see, mida te ei tea”, on sisuliselt üks ja sama asi”, kinnitab Nassim Nicholas Thaleb raamatus “Juhuslikkuse narrid”. Ka Murakami alustas teadliku jooksjana alles 33aastaselt. Kolm aastat varem oli ta otsustanud müüa maha oma džässiklubi, kus ta oli kümmekond aastat rassinud, võlgu teinud ja võlgadest lahti saanud, ja võtnud nõuks hakata kirjutama ja sellega elatist teenima. Aga kirjutamine on teadagi istuv töö ning üsna pea ei meeldinud talle see tüsedusele kalduv ahelsuitsetajast mees, kes hommikul peeglist vastu vaatas.
Joosta iga päev tund aega ei ole lihtne, ütleb ta, ja parimatelgi maratoonaritel tuleb ennast treenima sundida, aga sellel pole midagi pistmist tahtejõuga – tahtejõud viib sind rampväsinuna finišisse, aga ei vii sind jooksurajale. Minna või mitte minna on prioriteetide küsimus.
Murakami annab väga hea retsepti laiskuse ületamiseks: “Alati, kui tunnen, et täna nagu hästi ei viitsi joosta, esitan endale järgmise küsimuse: mees, sa töötad kodus, suudad kirjutamisest ära elada, sul on vabadus valida, millal sa töötad, selle asemel et rüseleda täistuubitud rongis või igavleda tüütutel koosolekutel. Kas sa ei saa aru, kui õnnelik sa oled? (Uskuge mind, ma saan.) Sellega võrreldes on tunnike jooksmist tühiasi! Ma kujutan ette neid lõputuid koosolekuid ja rahvast täis ronge, ja mu motivatsioon on kohe tagasi, seon jooksukingadel paelad kinni ja asun teele ilma vähimagi kahtlusevarjuta.”
*
Veebimagasin Details.com järjestas oma 2012. aasta maikuu numbris kõigi aegade parimad jooksufilmid. Esikolmik oli järgmine:
■”Forrest Gump” (1994, režissöör Robert Zemeckis, jookseb Tom Hanks)
■”Marathon Man / Maratonimees” (1976, režissöör John Schlesinger, jookseb Dustin Hoffman)
■”Run Lola Run / Lola jooks” (1998, režissöör Tom Tykwer, jookseb Franka Potente)
