Nüüd nõuab ta pantvangilt lunarahaks miljon – ei, hoopis sada biljonit – dollarit.

Ka oktoobris algama pidavat arstide streiki organiseeriv Eesti Arstide Liidu president Andres Kork on paljude Eesti poliitkute jaoks ilmselt ei midagi vähemat kui Dr. Evili kodumaine versioon. Nõudmine, mille kohaselt arstide keskmine kuupalk peaks kasvama 1700 eurolt 2850 euroni, on ajanud pöördesse rahandusminister Jürgen Ligi, kes arstide esindaja “virisemise” kohta prahvatas, et tegu on “meditsiinilise probleemiga”.

Kodumaised arengud on ärritanud üles ka kauges Brüsselis Siim Kallase, kes leidis koguni, et arstide “mässu” organiseerija on “kõikjal ja kõiges ebaõnnestunud” inimene, kes “vihkab [–] kolleege, asutust, kus ta töötab, ja eriti muidugi Eesti Vabariiki”. Niisugune konfrontatsioon selle riigi vägevatega oleks nõrgema stressitaluvusega inimesele ehk hirmutav, kuid konfliktsituatsioonid on olnud Andres Korgile tuttav element peaaegu kogu selle aja, mis iseseisev Eesti eksisteerib.

Juba ajal, mil Kork juhtis Tallinna Linnavolikogu (1989–1992), töötas tervishoiuministrina (1992) või istus linnavolikogu revisjonikomisjoni eesotsas (90ndate keskel), oli läbitungiva pilgu, kriipsuks surutud suu ja meelde sööbivalt isikupärase harjasvuntsiga arst-poliitik sage külaline tollase Rahva Hääle ja Õhtulehe veergudel, omades alati seisukohti. Kork rääkis kaasa mitmesugustes noore riigi jaoks põletavates küsimustes vanalinna mitteeluruumide renditariifidest kuni vorsti kvaliteedi parandamise ning sõja- ja tööinvaliidide soodustusteni. Ja sündinud riskivõtjana (Korkide pere hoidis Nõukogude okupatsiooni ajal peidetuna Eesti Üliõpilasseltsi esimest sinimustvalget lippu) ei peljanud ta juba toona korralikku tüli.

“Andres Kork – kas naiivne tõeotsija või kaval intrigant?” küsis ajaleht Post 1995, mil Kork oli sõjas linnapea Jaak Tammega. Ajaleht osutas, et Kork – tol ajal samuti koonderakondlane – on “mõningatel andmetel” vahetanud parteisid “isegi kuuel korral”.

2000ndate keskel, pärast mõnd Res Publica asendusliikmena Riigikogus veedetud aastat (2003–2005) naasis Rapla haiglas arstitööd alustanud Kork meditsiini. Ta hakkas juhtima Lääne-Tallinna Keskhaigla kirurgiakliinikut. Siis kaotas Kork selle ameti, läks kohtusse ja ennistati 2010. aastal pärast peaaegu poolteist aastat kestnud juriidilist võitlust tööle.

Alates 2003. aastast on Kork olnud Eesti Arstide Liidu (EAL) president, juhtides palgaläbiräämistes “kõigutamatu matemaatilise täpsusega” (nagu kirjutas ajakiri Eesti Arst 2010. aastal) EALi delegatsiooni, saavutades läinud dekaadi lõpuks meedikute sissetuleku 280 protsendi suuruse kasvamise. Samal ajal jätkas Kork – erialalt eeskätt mao- ja kaksteistsõrmikukirurg – ka arstitööd, tehes haiglas öövalveid. Kuid paljud andekad arstid pole “kerged inimesed”. Teatakse rääkida Korgi pikast vihast – liigub sahin, mille kohaselt pidas tuntud kirurg kord paremaks mitte opereerida üht ajakirjanikku, kes oli tema kohta üht-teist ebameeldivat kirjutanud.

“Jube hea analüüsivõimega, aga oskab olla ka manipulaator,” lausub Korgi kohta üks targu anonüümseks jääda soovinud pikaajaline kolleeg. “Arstina hea käega kirurg, inimesena aga [tsenseeritud]!”

Intervjuu andmiseks ei leia streigiks valmistuv Kork aega. Ajapuudus ongi Eesti meditsiini traagikas üks võtmesõna, pannes paljusid enam-vähem väärikalt elada soovivaid arste (eeskätt nooremaid) töötama inimvõimete piiril.

Pole saladus, et mõnigi kirurg on sunnitud, lõpetanud ühes haiglas öövalve, sõitma kohe teise linna ja tegema seal teise 24tunnise valve. Kork, kelle peres on ametliku eluloo kohaselt meditsiini kasuks otsustanud nii abikaasa kui ka noorim kolmest lapsest, kindlasti teab seda.

PS Seda, kas Korgil on lemmikloomaks kass, CV ei maini. Kuid kui ka on, pole ta nimeks – erinevalt Dr. Evili saatjast – üsna kindlasti Mr. Bigglesworth.Arstide eestvõitlejaAndres Kork sündis 15. aprillil 1960 Valgamaal.

Õppis arstiks TÜ arstiteaduskonnas.

1985. aastal kaitses meditsiinikandidaadi väitekirja.

Hobideks bridž ja male.

Ka Andres Korgi kaks venda Jüri ja Toomas on olnud aktiivsed poliitikas.