Jaan Ruus: Oscari-jaht
Käes on aeg esitada rahvuslikke Oscari-filmi nominente.
Ameeriklased kaasavad oma promoüritusse terve maailma. Igast riigist saab esitada ühe filmi ja seda kuni 1. oktoobrini. Järjest täienevat nimekirja takseerivad festivalide kuraatorid ja kriitikud. Prestiižses loetelus äramärkimine on kvaliteedimärk. Filmil võib olla võrdväärseid konkurente, kuid see ei saa olla halb film. Ehk ainult siis, kui sel aastal saatjariigis häid filme polnudki.
Soomlased otsustasid 85. Oscarite võidujooksule saata Anti J. Jokineni “Puhastuse”. Soome filmiorganisatsioonide keskliidu Suomen Filmikamari kaheksaliikmeline toimkond (operaator, kaks režissööri, stsenarist, helirežissöör, näitleja, helilooja, produtsent) leidis, et filmi narratiiv on erakordselt hea ja see köidab vaatajat. Ka näitlejatöid pidas see organisatsioon hämmastavalt heaks. Toimkond leidis, et kõik filmi komponendid on professionaalsed ja õnnestunud.
Positiivselt olid meelestatud ka soome kriitikud, hinnates filme nelja tärniga (neljast või viiest). Otsa tegi lahti “Helsingin Sanomates” Veli-Pekka Lehtonen, kes peab filmi täisvereliseks ja toredaks Sofi Oksaneni romaani ekraniseeringuks (hieno elokuvatulkinta). Niina Holm filmiajakirjast Episodi näeb “Puhastuses” filmi naise allasurumisest ja naise rollist. See on ennekõike film raskeist valikuist, mida peavad tegema kitsikusse aetud inimesed. Holm nendib nukralt: “Loodus on julm, kuid inimloomus on teinekord julmemgi.” Minna Karila MTV 3st näeb filmis Eesti julma lähiajaloo käsitlust jõuliste karakterite kaudu. Vägivalda esitav film on kunstiliselt väga nõudlik. Tegijad ei saanud sellega hakkama ja venitasid neid stseene. Sõnum läheb selle tõttu isegi vähem kohale ja vaataja kujutlusvõimele oleks võinud jätta enam ruumi. Naispeaosalisi aga ei jaksa küllalt kiita, arvab ta. Need mängivad tundlikke naisi, kel pole olnud häid valikuid. Kuid nende olekust on näha, kui ohtlik on armastust ja isamaad reetnud naine, kirjutab Karila ja resümeerib: Oksaneni romaan on saanud väärilise ekraniseeringu.
Eesti kriitikud on filmi tunnustanud, kuid enam kahtlevalt. Andres Laasik Eesti Päevalehes peab seda dramaatiliseks ja tundeliseks, veidi venitatud thriller’iks, Aro Velmet Sirbis tunnustab seda feministliku Skandinaavia noir’ina, Postimehe retsensendid näevad filmis ennekõike lihtsustamist ja klišeelikkust. Mina EEs pidasin seda romantiliseks ajaloodraamaks, mis ei otsigi tõetruudust ja seab veel peategelaseks antikangelase. Sellega aga ei saagi püüda eesti vaatajat. Siiski on filmi objektiivne teene stalinliku punaterrori esitamine maailmale. Üllatuseks oli küll minu kolleegi, blogipidaja Joonase tiraad: “... lame kitš... odav sadomasohhistlik šokeerimispüüe ... silmakirjaporno, mis õhinal kiimleb vägivalla ümber... ihar sobramine võõras valus... tohletanud klišeede prügila... lõputu pesupulbrireklaamide rodu... üdini võlts ja ebausutav lugu... piinlik äpardus...”
Selline sõnakasutus tuletab ka pärast filmi meelde Stalini aega, mil geniaalse juhi “katekismus”,ÜK(b) Partei Ajaloo lühikursus, kirjutas kulaklikust ollusest ja poliitilistest vastastest, kes heietasid vanu jorutusi ja loopisid pori partei kaadritele. Neil kääbustel oli putuka jõud ja neid võis iga minut välja heita kui kasutu prahi.
Oscarite täienevas nimekirjas aga on rõõmustav, et Prantsusmaa seitsmeliikmeline komitee (mille hulgas ka Cannes’i festivali president Thierry Frémaux) esitas oma rahvusliku Oscari nominendiks meie kinodes kevadest peale kasvava eduga jooksva heade näitlejaga filmi “1+1” (“Intouchables”) kahe inimese omavahelisest sõprusest. Meie kinovaataja ei taha küll kohe pärast masu ekraanil näha masendust, kuid ta tabab ära, mis on tõeliselt hea.
