Plaadil õrn, kontserdil läbiraputav
Ats Luik intervjueerib viljakat ja laia haardega muusikut-produtsenti Kevin Martinit, kes esineb oma ühe “bändiga” – King Midas Sound – festivalil Stalker.
Briti muusiku Kevin Martini muusikaline haare on märkimisväärselt lai. 90ndate alguses produtseeris ta industriaal-metal’it, ambient’i ja tumedat hiphoppi gruppides Techno Animal, Ice, Curse Of The Golden Vampire ning God. Artistinime The Bug varjus toimetab ta tänaseni grime’i, dubstep’i ja dancehall’iga. Tema seni viimane muusikaline ettevõtmine koos Trinidadil sündinud poeedi Roger Robinsoni ja Jaapani laulja/kunstniku Kiki Hitomiga kannab nime King Midas Sound. Martin tõdeb inervjuus, et soovis King Midas Soundiga teha muusikat, mis ei oleks vihane. Ja tõesti, tema eelnevad (ja ehk ka tulevased) muusikategemised on valdavalt sõjakad ning söövitavad, kuid KMS on teisest puust. Tema aeglased dub’i taustad on ideaalseks maastikuks Robinsoni pehmelt lauldud luuleridadele ning Hitomi udusele, kuid selgelt naiselikule vokaalile. Siin on oluline koht ka bassil, mis nende muusika erinevad elemendid intiimseks tervikuks liimib. Trio astub lavale sel laupäeval (29. septembril) Tallinnas, Kultuurikatlas toimuval Stalkeri festivalil.
King Midas Soundi liikmed on väga erineva taustaga, võiks isegi öelda, et pärinete eri kultuuriruumidest. Kuidas teie teed ristusid?
Kohtusin Rogeriga aastaid tagasi, kui tegime koostööd minu projekti Techno Animal raames. (Kevin pöördub oma kõrval istuva Rogeri poole) Roger! Millal me sinuga koostööd alustasime? (Roger mõmiseb midagi, mida ma hästi ei kuule.) Jah, kusagil üksteist aastat tagasi. Ma olin ühe 12tollise plaadi, mille ta lindistas koos grupiga Chocolate Art Project, tõeline fänn. Esiteks, ta sämplis sellel Alice Coltrane’i, ja teiseks, tema lauluhääl ning esitus olid vapustavad. Vabandust, ma astun nüüd rongi peale. (Telefonis kõlab vali piiksumine ning rongiuste sulgumine.)
Kuidas Kiki Hitomi teiega ühines?
Nägin Kiki dub-noise-punti Jaapanis mängimas. Ka tema lauluhääl jättis mulle väga sügava mulje. Alles hiljem sain teada, et ta elab Londonis. Seal me tutvusimegi.
Ja kohe kutsusid ta King Midas Soundi kolmandaks liikmeks?
Tegelikult käis algne töö meie esimese albumi “Waiting For You” kallal koos Rogeriga ja alles hiljem palusime Kikil ühineda. Me teadsime, et midagi on puudu. Kiki oli viimane puuduv tükk selles pusles.
Kui te pusle kokku saite, oli sul olemas selge visioon bändi suuna kohta või tekkis see ajapikku?
Kui alustasime, olin just oma tüdrukust lahku läinud ning parajalt endast väljas. Teadsin, et tahan lindistada plaati, mis ei oleks vihane. Tahtsin teha midagi melanhoolset. Roger mängis mulle üht singlit, mille ta oli sel ajal lindistanud. Ta kõlas sellel kui Jamaica Curtis Mayfield. See oli talle täiesti uus laulumaneer. Umbes nii me oma stiili leidsime…
Aga kuidas teie muusika sünnib? Kas produtseerite kolmekesi koos või juhid loomingulist tegevust sina?
Jah, muusika eest vastutan sajaprotsendiliselt mina. Ma küll mängin teistele ideesid ette, kuid muusika produtseerimisega nemad seotud ei ole. Kuigi… Roger mängib esinemistel kitarri. Ja tegelikult mängib ta kitarri ka uuel albumil.
Nii et teil on uus album tulemas?
Just nii! Järgmisel teisipäeval lähen värsket singlit miksima. Album on umbes 70 protsendi ulatuses valmis kirjutatud.
Teie plaadimuusikat ning kontsert-esinemisi on haruldaselt raske ühte patta panna. Tegemist oleks justkui kahe erineva King Midas Soundiga. Kui teie plaadid on enamasti õrnad ja intiimsed, siis kontserdid on väga intensiivsed, kuulajat täielikult läbi raputavad. Kuidas te sellise lavakeeleni jõudsite?
Kui King Midasega kontserte andma hakkasime, reprodutseerisime laval meie esimest albumit. Kohe tundus selline esinemisviis meile igav. Me ei olnud absoluutselt rahul. Ja tegelikult oli Kiki see, kes ütles, et võiksime asja intensiivsemaks ajada. Kuigi ta näeb meist kõige õrnem välja – she actually kicks the most ass. Kui Muteki festivalil Kanadas oma uut show’d tegime, siis pool publikust vihkas seda ja teine pool armastas. Üks muusikaajakirjanik isegi kirjutas arvustuses, et me kõlasime nagu dub’i versioon My Bloody Valentine’ist. Loomulikult võtsime seda suure komplimendina. Edaspidi kirjutasingi muusikat seda kommentaari silmas pidades.
Tundub, et te ei tee oma muusika esitamise osas palju kompromisse, eriti mis puudutab detsibelle ja madalaid sagedusi. Kas esinemispaikades tekib palju probleeme?
Jah, see võib olla paras pain in the ass. Inimesed arvavad, et peaksin korraldajate jama kuulama, nad ei usu, et võiksin neile ära öelda. Mul aga pole mingit probleemi ei ütlemisega. Ühe esinemise pidime hiljuti ürituse korraldaja tõttu ära jätma.
Tundub, et te ei ole selle probleemiga üksi – teie kaaslased plaadifirma Hyperdub ridadest, Dean Blunt ja Inga Copeland ehk Hype Williams, mängivad samuti võimalikult valjult.
Kui räägite Deani või Ingaga, siis nad kindlasti tunnistavad, et neid inspireeris meie lava-show. Oleme nendega korduvalt koos esinenud. Nad on meie head sõbrad.
On selge, et King Midas Soundi suurteks mõjutajateks on reggae ja dub. Aga kas teil on ka tänapäevaseid mõjutajaid? Hoiad sa ennast uue muusikaga kursis?
Ma armastan uut muusikat ja jälgin seda järjepidevalt. Sel aastal olen kuulanud palju uut hiphoppi, nagu SpaceGhostPurrp ja ASAP Rocky, samuti grime’i värki ning palju drone’i, nagu näiteks Grouper, ja nii edasi. Mind huvitab väga uus muusika! Miks peakski kogu aeg vanemat muusikat kuulama – fuck that!
Mida oodata teie esinemiselt Tallinnas, Stalkeri festivalil? Pakin kõrvatropid kaasa?
