Idanaabri kolm silma seiravad Eestit
Ants Laaneots ei olnud enam sõjaväelane, vaid eraisik. Seetõttu võis ta ajakirjanikega rääkida vabalt ja otsekoheselt, öeldes: „Mina soovitaksin härra kindralile järgmist: härra kindral, ruttu-ruttu psühhiaatri juurde!“
See oli aastal 1995. Eesti avalikkus kihas ja kobrutas järjekordsest skandaalist. Kaitsejõudude peastaabis, otse kindral Aleksander Einselni nina all, oli pikemat aega käinud ebaseaduslik relvaäri. Kaitseväe juhataja Einseln oli just äsja tulnud lagedale põrutava avaldusega, teatades, et see kõik on „provokatsioon, mille taga on vene luure“. Seda Einselni mõttekäiku Laaneots, toona turvafirma ESS Lõuna direktor, kommenteeriski. Alles äsja peastaabi ülemana teenistuses olnud mees teadis ilmselt hästi, mida idanaabri eriteenistused suudavad ja mida mitte.
Kaks stereotüüpset lähenemist
Vene luurega polnud „peastaabi relvaäri“ nime all tuntuks saanud skandaalil midagi pistmist. Küll aga musta äri ja korralagedusega. Einselni toonane kommentaar on aga mitmeski mõttes märgiline. Eesti avalikkuses on nimelt käibel kaks stereotüüpset lähenemist. Neist esimese kohaselt kujutab „vene luure“ endast kõikvõimsat, kõike nägevat ja kõikjale ulatuvat jõudu, mille tumedate kombitsate ees pole jõuetud mitte ainult Eesti-sugused väikeriigid, vaid ka näiteks USA. Ilmselt toitub see stereotüüp KGB kunagise võimsuse aurast.
Teine stereotüüpne lähenemine näeb Vene eriteenistusi kui käpardlikke, pigem koomilisi kui endast reaalset ohtu kujutavaid organisatsioone. Tõele ei vasta kumbki stereotüüp. Tegelikkus, nagu ikka, asub kahe klišee vahelises hämaralas.
Vene eriteenistused on viimasel 20 aastal Eestis ja Eesti suunal aktiivselt tegutsenud. Kord energilisemalt ja intensiivsemalt, siis rutiinsemalt ja väiksema initsiatiiviga. Põhjapanevat ja otsustavat edu või läbimurret pole selle aja jooksul aga saavutatud.
Vene luure tegevuse võib jagada kaheks. Esiteks klassikaline luure ehk info kogumine ja analüüsimine. Ilukirjanduses või kõnekeeles nimetatakse seda spioneerimiseks. Teiseks mõjutustegevus ja nn aktiivmeetmed. See hõlmab tegevust, mille eesmärk on ühiskondlike hoiakute, avaliku arvamuse ning poliitiliste ja majanduslike otsuste mõjutamine ja kujundamine soovitud suunas – eriteenistuste operatsioonide tulemusena.
Üks esimesi avalikkuse ette jõudnud märke Venemaa Eesti-suunalisest luuretegevusest oli kapo kogutud info alusel Eesti riigi poolt Vene saatkonna diplomaadi „katte“ all töötanud luureohvitseri ebasoovitavaks isikuks kuulutamine ning talle maalt lahkumise palve esitamine 1996. aasta kevadel. Diplomaadiameti kattevarjus tegutsemine oli 1990ndatel Vene eriteenistuse tavapärasemaid töövõtteid. Maailmas on diplomaatide-luurajate töötamine asukohariigi saatkonnas üldlevinud praktika. Selle plussiks on suhteliselt madal riskitase – diplomaatiline puutumatus tagab luureohvitseri isikliku turvalisuse. Miinuseks aga piiratud tegutsemisvabadus – ülikonnas luurajad on vastuluurajatele reeglina teada ning seega jälgimise all.
Peamiselt näitasid toona Eesti vastu huvi üles Vene välisluureteenistus (SVR) ning sõjaväeluure (GRU). Nende eesmärk oli eelkõige koguda infot Eesti kaitsevõime, lääneriikidega toimuva sõjalise koostöö, Eesti välis- ja sisepoliitika kohta. Teabe hankimiseks üritati värvata nii kodumaal kui ka välismaal töötavaid Eesti ametnikke.
Infot kogutakse ka kuluaaridest
Eesti sisepoliitika kohta koguti toona ja kogutakse ka praegu infot, mis ei liigitu salajaseks ega isegi konfidentsiaalseks. Näiteks kuluaarides ringlev info Eesti erakondade sisemiste jõuvahekordade, toimimise loogika ja intriigide kohta aitab mõista sisepoliitika toimimist, mis omakorda loob eelduse protsesside mõjutamiseks soovitud suunas. 1990ndatel taheti mõjutusoperatsioonidega soodustada Eestis ühtse ja tugeva venekeelse ning -meelse poliitilise jõu tekkimist. See eesmärk jäi saavutamata, sest etnilised vene parteid ei leidnud poliitilist kandepinda.
Vene eriteenistuste huvi Eesti suunal kasvas märgatavalt eelmisel kümnendil, seda koos Vladimir Putini tõusuga riigi etteotsa ning Venemaa välispoliitika üldise jäigastumisega. Vene eriteenistused ei muutunud jõulisemaks mitte ainult kvantitatiivselt, vaid edenesid ka kvaliteedis. Luure muutus rafineeritumaks, professionaalsemaks, läbimõeldumaks ja tehnoloogiliselt keerukamaks. Eesti-vastases luuretegevuses hakkas osalema ka Vene föderaalne julgeolekuteenistus (FSB), mis formaalselt peaks tegutsema vaid Venemaa piirides.
Jätkuvalt koguti infot meie kaitsevõime ja poliitiliste protsesside kohta, kuid mitte ainult. Kuna Eesti liitumine NATO ja ELiga sai reaalsuseks, nägid venelased meis akent ligipääsuks ka teiste lääneriikide tundlikule infole. Herman Simmi poolt venelastele üle antud rohkem kui 3000 dokumendist oluline osa ei kirjeldanud mitte Eesti, vaid NATO salajase infovahetuse iseärasusi. Tallinnast sai osa lääne sõjalise ja poliitilise info vereringest, sestap ka väärtuslik sihtmärk.
Suurema kaaluga info
Energiajulgeolekut puudutavate küsimuste kerkimisega läinud kümnendi teisel poolel muutus idanaabri jaoks olulisemaks ka majanduslike luureandmete kogumine. Mida enam Eesti läänega lõimub, seda suurem kaal on siit hangitud teabel ja siinsetel agentidel. Meie kaudu võiks pääseda ligi näiteks infole, millised on ELi plaanid Kaspia piirkonna nafta- ja gaasivarude osas.
Möödunud kümnendi lõpust alates sai oluliseks ka tehnoloogiline ja teadusluure. Eesti teaduslaborites töötatakse praegu välja luuramis- ja varastamisväärseid lahendusi, alates geenitehnoloogiast, lõpetades arvutiprogrammidega. FSB või SVR oleks usutavasti valmis heldelt maksma agendile, kes suudaks hankida detailseid tehnilisi andmeid Tallinnas Skype’i arenduskeskuses tehtava töö kohta.
Mõjutustegevuses vahetasid venelased eelmisel kümnendil käiku ning keskendusid Eesti ühiskonna lõhestamisele ja vastandamisele, kasutades selleks erinevusi ajalookäsitluses ja keeleküsimust.
Näib, et kodumaist ühiskondlikku käärimist tajuv Venemaa juhtkond on otsustanud valida jäiga liini nii sise- kui ka välispoliitikas. See tähendab edaspidigi pingeid Vene-Lääne suhetes ja Vene eriteenistuste jätkuvalt aktiivset ja jõulist tegutsemist Eestis ja seoses Eestiga.
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.
SVR
(Služba Vnešnei Razvedki)
Välisluureteenistus, mis teeb luuret peamiselt väljaspool Venemaa piire. Loeb oma ajaloo alguseks Tšekaa välisosakonna loomist aastal 1920. Peakorter kõrgub Moskva Jašenovo äärelinnarajooni metsade keskel.
Loodi 1991. aastal KGB 1. Peavalitsuse baasil. KGB oli N Liidu ainukene eriteenistus, monstroosne superstruktuur, mis koondas eneses kõiki eriteenistuslikke funktsioone ja tegevusi. KGB paljudest peavalitsustest peeti 1. Peavalitsust ehk kogu maailmas spioneerinud välisluuret kõige elitaarsemaks ja suletumaks. Silmatorkamatu luureohvitserina teenis 1. Peavalitsuses ka praegune president Vladimir Putin.
SVR tegeleb poliitilise, strateegilise, majandusliku ja sõjalise luurega, osaliselt ka signaalluurega. SVRi ohvitserid olid ka näiteks Herman Simmi agendijuhtideks. Kuulsamate vahele jäänud SVRi agentide nimistusse kuuluvad teiste seas ameeriklased Aldrich Ames ja Robert Hanssen. SVRi agentideks olid ka 2010. aasta juunis USAs arreteeritud kümme Vene „illegaalist“ luuretöötajat.
Väidetavalt kuulub SVRi koosseisu ka eriüksus Zaslon, mille 300–500 liiget korraldavad välismaal diversiooni- ja erioperatsioone, vajadusel ka atentaate. Ühe versiooni kohaselt „likvideerisid“ Aleksandr Litvinenko just Zasloni liikmed.
FSB
(Federalnaja služba bezopasnosti Rossiiskoi Federatsii)
Vene föderaalne julgeolekuteenistus, praegu riigi suurim ja mõjuvõimsaim eriteenistus, mille puhul öeldakse: „Kui varem juhtis kompartei KGBd, siis nüüd juhib FSB tervet Venemaad.“
FSB loodi 1995. aastal toonase Föderaalse vastuluureteenistuse (Federalnaja Služba Kontrrazvedki, FSK) baasil. Viimane omakorda oli KGB nn pärilusorganisatsioon.
FSB tegeleb vastuluurega, terrorismivastase võitlusega, majandusjulgeolekuga ning organiseeritud kuritegevuse ja narkokaubanduse ohjeldamisega. Alates Vladimir Putini tõusmisest Venemaa etteotsa on FSB võimupiire oluliselt laiendatud. 2003. aastal viidi FSB alluvusse piirivalve ja piirivalveväed, samuti anti sellele üle suur osa toona signaal- ja elektroonilise luurega tegelenud FAPSI (likvideeritud) funktsioonidest ja varadest.
Oma haardelt, võimsuselt ja funktsioonidelt meenutab FSB paljuski KGBd. Kuigi formaalselt on tegemist siseriikliku eriteenistusega, tegeleb FSB ka välisriikide vastu suunatud signaalluurega ning luureoperatsioonide korraldamisega välismaal. FSB vastuluureosakonnast juhiti ka näiteks riigireetmise eest vangi mõistetud Aleksei Dresseni tegevust.
GRU
(Glavnoje Razvedõvatelnoje Upravlenije Generalnovo Štaba)
Vene sõjaväeluure (ametlikult kindralstaabi luurepeavalitsuse) eelkäijaks võib pidada 1918. aastal Lev Trotski korraldusel loodud punaarmee peastaabi registritevalitsust. Nõukogude sõjaväeluure ülesehitaja ja kauaaegne juht (1924–1936 ja 1937–1938) oli seejuures Läti kommunist Jānis Bērziņš (sündinud Pēteris Ķuzis), kes juhtis ka punase superspiooni Richard Sorge tegevust.
GRU oli pikka aega kõige salastatum Nõukogude luureorganisatsioon, mida iseloomustasid karm distsipliin ja efektiivne tegutsemine. Selle eksistentsist ei teadnud kuni 1980. aastateni isegi suur osa kompartei nomenklatuurist. Loomisest alates on Nõukogude, hiljem Vene sõjaväeluuret saatnud pidev rivaliteet alguses Tšekaa ja NKVD, seejärel KGB ja FSBga.
Võrreldes KGBga elas GRU N Liidu lagunemise üle üsna valutult, säilitades oma varasema struktuuri ja personali. Tänapäeval tegeleb GRU peaaegu kõigi luureliikidega – agentuurluurega, elektroonilise luurega, kosmoseluurega jne –, hankides nii sõjalisi kui ka poliitika ja majanduse kohta käivaid andmeid. GRU-le alluvad ka Vene erivägede ehk spetsnaz’i brigaadid.
www.riigikaitse.ee
