Rainer Saks: Eesti riik superkangelastele nagu James Bond ei panusta

Salapärane mees, salapärases ametis: Teabeameti juht Rainer Saks avab eksklusiivses kirjalikus intervjuus pooleldi mõistujutu vormis oma asutuse tööpõldu.
Intervjuu väljaandele Riigikaitse

Miks teab avalikkus teabeameti tegevusest nii vähe? Kas see on nii ka teiste riikide välisluureteenistuste puhul?

Julgeolekuasutuste seadust lugedes võib väga lihtsalt veenduda, et teabeameti tööülesanded on sellised, et pidev avalikkuses esinemine pigem ei aita neid edukalt täita.

Kõige olulisem teabeametile seadusega pandud ülesanne on koguda meie julgeolekuolukorra kohta infot ning edastada see vabariigi valitsusele. Traditsiooniliselt on valitsus või ministeeriumid, mitte teabeamet, teavitanud avalikkust Eesti julgeolekuolukorrast. See on Eestis juba pikaajaline tava ning sellele võib leida analoogiaid mujalt maailmast.

Aga on ka näiteid, kus välisluureteenistused aktiivsemalt oma seisukohti avalikult esitavad. Selgelt ja üheselt toimivat parimat mudelit pole olemas. Riikide luureteenistused on välja kujunenud eri tingimustes ning eri aegadel. Seega pole imestada, et traditsioonid, mida järgitakse, ning sageli ka ülesanded, mida täidetakse, ei ole kaugeltki sarnased. Samuti võib üks ja sama teenistus järgida ohtudele reageerides erinevat taktikat, käsitledes ühtesid teemasid avalikult, teisi mitte.

Kui on üldse võimalik üldistada, siis pigem on pidevalt avalikkuses figureeriv välisluureteenistus erand. Aga sellistel eranditel võib olla vägagi ratsionaalne põhjendus.

Kuivõrd on omavahel võrreldavad James Bondi filmide süžeed ja tegevustik ning teabeameti igapäevatöö? Kas teilgi on superagente, nagu James Bond, kellele usaldatakse keerukamad ülesanded ja kes kunagi alt ei vea?

Riigid ülifanaatilistele superkangelastele ei panusta. Eesti riigil ei ole selliseid huve või probleeme, mille pärast peaks toimetama viisil, nagu paremates või viletsamates märulifilmides näidatakse.

Bondi-filmide süžeed on fiktsioon ning neil pole reaalsusega suurt midagi ühist. Neid filme tuleks pigem vaadata briti kultuuriruumi fenomenina. Tegu on väga iroonilise ja kvaliteetse meelelahutusega.

Ühegi normaalse riigi julgeolekuteenistus ei unista sellelaadsete märulite korraldamisest ja päriselus midagi niisugust ei toimu. Otseses sõjalises konfliktis võib muidugi aset leida nii mõndagi, kuid Bondi-filmid ei ole sõjafilmid. Bondi-filme vaadates keskendutakse ainult peategelasele ning ei panda tähele, et isegi sellistes absurdini viidud olukordades ei tegutse Bond mitte kunagi täiesti üksinda, vaid sõltub suurest taustameeskonnast.

Üks inimene võib korda saata ka väga palju kurja, kui mõtleme kas või, mis juhtus möödunud aastal Norras. Õnneks on sellised asjad enamasti ühekordsed, nagu ka enesetapurünnakud.

Kui suurt rolli mängib tänapäeval avalikest allikatest, näiteks ajakirjandusest, internetist, sotsiaalmeediast jm, leitav informatsioon?

Valdav osa infost esineb varem või hiljem mingil kujul avalikes allikates. Ükski struktuur, kelle tegevus on mingilgi moel suunatud avalikkusele, ei saa tegutseda endast avalikke jälgi jätmata. Mis mõte tema tegevusel siis üldse on?

Avalikest allikatest leiab väga tihti jälgi ka sellest, millest ei soovita jälgi jätta. Avalikke allikaid, eelkõige massimeediat, on tarvis jälgida selleks, et tajuda enda ümber toimuvat. Probleem on eelkõige vajaliku ja adekvaatse info eristamine mürast, või mis veelgi olulisem – tahtlikult moonutatud informatsioonist. Kuna infot on järjest rohkem, muutub olulise eristamine ebaolulisest üha keerulisemaks. See valdkond on üks huvitavamaid lähiaja tehnoloogiate arendamise suundi. Mõned teenivad lähitulevikus vastavaid teenuseid pakkudes korralikult.

Samuti muutub järjest võimsamaks relvaks infoga manipuleerimine. Sellist tegevust kutsutakse ka psühholoogilisteks operatsioonideks, mõnikord ka psühholoogiliseks sõjaks või infosõjaks.

Internetimaailm ja online-uudiseid tootev meedia on sellele tegevusele avanud suured võimalused. Aga pole põhjust näha tulevikku väga mustades toonides, kuna ka online-meedias ei saa lõputult müra toota. Määravaks peaks ikkagi saama tõelähedus ja kvaliteet.

Kokkuvõttes peab seega nentima, et avalike allikatega töötamisele alternatiivi ei ole ega tule.

Kui olulisteks peaksime väikeriigina tänapäeval pidama nn uusi ohte, nagu näiteks küberohud või majanduslikud ohud?

Majanduslikud ohud ei ole kindlasti uued ohud. Majanduslikel põhjustel on sõdu peetud varemgi. Paljud aspektid tänapäeva majanduse juures ei ole unikaalselt uued, vaid on mingil kujul ka kunagi varem esinenud. Näiteks ei ole põhjust rääkida välisinvesteeringutest strateegilistesse majandussektoritesse (näiteks taristusse) kui puhtalt tänapäevasest uuest nähtusest.

Enne Esimest maailmasõda investeerisid tulevased vaenupooled teineteise majandusse, sealhulgas rasketööstusse, suuri summasid. Tasub lugeda toonaseid mõtlejaid, kuidas seda nähtust tajuti ja mida sellest arvati, nii enne kui pärast suurt sõda.

Ka küberohtude puhul tuleb endale kõigepealt selgeks teha, et ühine küberruum on meie nüüdisaegne taristu, mille eest tuleb hoolitseda ja mida tuleb kaitsta niisamuti nagu muid eluks vajalikke keskkondi.

Küberkeskkonna turvalisus muutub lähima paari aasta jooksul üheks olulisimaks rahvusvaheliste debattide teemaks. Nendel vaidlustel saab olema väga erinevaid tasandeid, alates elementaarsetest turvaelementidest, lõpetades suurte filosoofiliste küsimustega.

Paljud inimesed peavad küberruumi veel millekski irreaalseks või pigem meelelahutuse keskkonnaks. Laiemalt ei teadvustata selles ruumis valitsevaid ohte ja seda, kuidas virtuaalsed ohud võivad reaalset elu mõjutada.

Ajas muutub ka probleemide või ohtude tähendus. Tõeliselt ohtlikuks muutuvad eri ohud siis, kui nad omavahel põimuvad ning üksteist võimendavad. Seepärast tuleks ka näiteks küberohte vaadelda potentsiaalses koosmõjus muude ohtudega.

Kui palju sõltub sensitiivse teabe kogumine tehnoloogiast, palju inimestest – kas see vahekord on muutumas?

Tehnoloogia on alati pelgalt vahend. Ilma inimesteta pole sellest kasu. Kui targad inimesed suudavad targalt rakendada uusi tehnoloogiaid, saavutatakse häid tulemusi.

Eri tehnoloogiatega seotud võimalused ja ohud tulenevad inimeste toimetamisest tehnoloogiaga, mitte tehnoloogiast endast. Aga ka traditsioonilised inimsuhted ei kao meie töömailt kusagile. Teavet kogutakse ka edaspidi kõikvõimalikul moel. Tehnoloogia pakub sageli suuremaid võimalusi mitte info kogumise, vaid selle töötlemise vallas.

Lihtsalt info kogumine ei saa olla prioriteet. Nagu pole mõtet näiteks tellida ohtralt igasuguseid sotsioloogilisi uuringuid, kui selle tulemusi ei kavatsetagi kasutada.

Millal hakkab teabeamet oma vanu dokumente ajaloouurijatele avalikustama, nagu seda teeb USA luurekeskagentuur CIA?

Teabeameti ajalugu on tunduvalt lühem kui CIA-l või teistel pikemalt tegutsenud julgeolekuteenistustel. Praeguste seaduste valguses võiks dokumentide avalikustamise aeg kätte jõuda umbes 20 aasta pärast. Samas võidakse seadusi vahepeal muuta ning ükski teenistus või valitsus ei avalikusta oma vanu dokumente automaatselt.

Dokumentide avalikustamisel kaalutakse mitmesuguseid küsimusi, millest demokraatlikus riigis jääb kõige olulisemaks delikaatsete isikuandmete kaitse. Ehk see, ega avalikustamine kellelegi tõsisemaid kannatusi ei põhjusta. Ka arhiivinduses üldiselt kehtivad põhimõtted piiravad teatud andmetele ligipääsu pikemaks perioodiks.

Kui palju laekub teabeametile vihjeid ja pealekaebusi? On teil oma infotelefon?

Teabeametis töötavad inimesed, kes nii oma eraelus kui tööülesannetes puutuvad kokku igasuguste inimestega. Tarvidust oma infotelefoni järele meil pole. Nagu kõik teised riigiametid, puutub ka teabeamet kokku nii-öelda pealekaebuste või sedalaadi avaldustega. Aga seda juhtub harvemini kui teistel, sest teabeameti tegevus ei ole avalikult nähtav.

Staažikamad riigiametnikud teavad, et avalikule e-posti aadressile laekub muuhulgas ka rämpsposti. Valdav osa sellest anonüümselt või ühtedelt ja samadelt kirjasaatjatelt. Olen täiesti veendunud, et sellisel moel info hankimisest ei tõuseks teabeameti töös erilist tulu. Kui vastutustundlikul Eesti kodanikul on oma riigiasutusele edastada Eesti julgeoleku seisukohast olulist infot, siis pole tal põhjust teha seda anonüümselt.

Kes on teie arvates parim spioonikirjanik?

Ma ei loe spiooniromaane. Võib-olla ei ole selleks aega. Kui see valdkond tõsisemalt huvitab, soovitaksin pigem sügavamaid käsitlusi või uurimusi. Ise asun just lugema Livia Viitoli kirjutatud raamatut Eduard Vildest. Rahvusliku ärkamise ja poliitilise ärkamise aeg on Eestis väga huvitav. Aga hoogsalt kirjutatud spiooniromaan võib ka olla tore lugemine, nii ajaviiteks või meelelahutuseks.Rainer Saks (45)■Teabeameti peadirektor veebruarist 2011.

■Töötanud presidendi kantselei direktorina (2006–2011), riigikantselei koordinatsioonidirektorina (2001–2006), välisminister Toomas Hendrik Ilvese nõunikuna (1999–2001) ning Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi ajalooõpetajana.

■Lõpetanud Pärnu 1. keskkooli ja Tartu ülikooli ajaloolasena.