Jaakko Hallas: Võiksin vabalt raamatutega luku taga olla

Elupõline toimetaja Jaakko Hallas (64) elab Mustamäel koos naise Katrini ja kahe kassiga tuhandete raamatute keskel.

“Meil on kaks kassi, viiene Sufi ja kaheksane Irene.

Sufi on hall, aga mõnda kohta oleks justkui kakaopulbrit peale puistatud. Irene on siiami tõugu lumekäpp. Hommikul üheksa paiku veab Sufi oma seitsmekilose kere mulle kõhu peale ja ma ärkan.

Ma ei hüppa mürtsti voodist välja, vaid ringutan (samuti nagu kass) ja tõusen aegamööda üles.

Raamatud ja igasugu käsikirjad ja paberid on mul mitmel pool laiali, tugitoolis, põrandal. Tundub üks sasipundar, aga minu jaoks on selles segaduses täielik selgus. Ma tean täpselt, mis mul eelmisest päevast pooleli jäi.

Teen endale suurde raskesse silindrikujulisse kontorikruusi kohvi, kerged kohvitassid mulle ei istu. Panen arvuti tööle, lasen uudised siuhti läbi – ma olen infosõltlane – ja asun tööle. Mu arvutil on vanamoodne kuvar ja Sufi ronib selle peale magama, Irene sätib ennast laualambi alla sooja.

Toimetamistöö võib kesta poole ööni ja ka hommikuni ja vahel on sedasi, et terve ööpäev läheb mööda nii, et magama ei saagi.

Kui toimetasin “Hõbevalgemat”, võis Lennart Meri juures Pilviku tänaval minna hommikuni välja. Sama võis juhtuda Jaan Krossi juures, siis Ellen Niit jooksis poodi ja tegi süüa.

See võis olla kaheksakümnendatel, kui Lennart keetis ise kartuleid ja liha. Ta oli endale Soomest taimeri saanud, mis näitas, kui kaua kartulid peavad keema. Seesama taimer andis talle ka siis märku, kui välisjaamadest algas õõnestav saade.

Lennart kurtis – küll on kahju, et N Liidus pole panka, kust saaks raha laenata, aga mina pole materiaalsetest asjadest kunagi hoolinud. Ma olen tehnofoob. Mul ei ole mobiiltelefoni, mulle ei meeldi fotoaparaadid ja mul ei ole autojuhiluba. Arvutist muidugi ei pääse. Arvuti on nagu tänapäeva Püha Graal. Vanasti oli nii, et vahiti ainiti klaaskuuli ja saadi ükskõik mis maailma otsas kellegagi ühendust võtta. Nüüd on selleks arvuti.

Minu jaoks oleks ideaalne, kui mu ümber muud polekski kui ainult vaimne maailm. Istuksin raamatute keskel, ja ukseprao vahelt lükatakse sisse toit. See oleks paradiis!

Ma loen meelsamini kui kuulan, ma kirjutan meelsamini kui räägin, ja paigalolekut eelistan ma liikumisele.

Mu aknast Mustamäel paistavad suured puud ja kastanioksad ulatuvad rõdule, aga tegelikult ma ei vaja enda ümber üldse mingit loodust. Minu loodus on mu raamatud ja postkasti potsatav kirjavara – mul käivad kõik eesti kultuuriajakirjad.

Ma eelistan vahendatud maailma tegelikule, sest vahendatud maailm on kristalliseerunud, korrastatud. Reaalne elu veikleb liiga kiiresti mööda, sa ei suuda õigeid asju haarata.

Mõnikord möödub mitu päeva ja ma pole üldse väljas käinud.

Tallinnast välja satun ma üliharva. Tänavu olen käinud Rakveres ja möödunud aastal käisin Tartus. Tihtipeale on need väljasõidud toonud kaasa muret ja üleelamisi.

Ükskord viisid tuttavad mind Elva lähedale Peedule ja seal on järv, kus käidi ujumas. Peremees andis mulle ujumispüksid, täiesti uued, tsellofaanpakendis, olümpiamaskott Miška oli peal. Ta tahtis pükse pärast ujumist tagasi. Aga püksid olid tohutu suured ega püsinud märjalt sugugi jalas, takerdusid ujudes jalgadesse – upu või ära! Ma sumasin kaldale ja jooksin suvitajate vahelt paljalt läbi ja teatasin peremehele, et tema rariteetsed püksid on järve põhjas!

Lõuna saabub siis, kui kõht tühjaks on läinud. Ma pole mingi gurmaan, aga olen uurinud õigeusu ja katoliku munkade menüüd. Nad söövad täiesti tavalisi asju – putru, millele panevad peale poslamaslat (mina panen neitsilikku oliivivõli), või soolakala ja vahel joovad kõrvale veini või õlut. See sobib mulle. Ma joon meelsasti A. le Coqi porterit söögi kõrvale ja pärast teen pooleteisetunnise une. Lõunauinak on mulle eluaeg meeldinud.

Päeva tegusam pool saabub õhtul. See on nagu juutidel, kes päeval tegid käsitööd, loojangul hakkasid kabala üle mõtisklema.

Gunnar Aarma õpetas, et kui uni peale tuleb, ära tee suitsu, vaid turiseisu. Selles asendis tuleb olla sama kaua, nagu läheb aega ühele sigaretile. Pärast seda oled uuesti reibas. Mul läheb siiski pakk Camelit kahe päevaga.

Telekast ei vaata ma muud kui “Aktuaalset kaamerat” ja seriaali “Süvahavva” ja vahel mõnda filmi, kus tapetakse elajalikult keegi munk – just pärast seda, kui ta antikristuse saabumisele jälile on saanud.

Unenägudes on mul juba aastaid korduvad motiivid – et ma jalutan pommitamise-eelses Tallinnas. Või möllan internetis, leian kuskilt mingi vajaliku fakti ja olen nii õnnelik ja kargan lakke, nagu oleks miljon eurot võitnud või oleks saanud maailma kõige ilusama naise. Või satun süngesse meeleollu ja mulle ilmuvad kahtlaste nimedega mehed, nagu Eduard Võllas või Aleksander Nälg.

Kass Sufi kipub vahel naise juurde teki alla, minu juurde ta ei tule.”Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.