Jaak Nigul: Kas töömees ei vääri presidendi teenetemärki?
Miks paljud noored on valmis Iirimaal kalkuneid kitkuma, Ameerikas nõusid pesema või Austraalias põllul rügama, kuid Eestis alumiselt karjääripulgalt alustamist peetakse mitteprestiižseks? Jah, palgad on meil algul väiksemad, kuid ega ka välismaal esialgu teisiti pole.
Mulle tundub, et Eestis lihtsalt ei väärtustata lisaväärtust loovat tööd erasektoris. Kummalisel kombel on just vabariigi president võtnud endale juhtiva rolli ametite jagamisel väärikateks ja mitteväärikateks. “Eesti Vabariigi 93. aastapäeva eel tänab ja tunnustab meie riik teenetemärkidega inimesi, kes oma tegevusega on aidanud edendada, hoida ja kindlustada Eesti iseseisvust,” kirjutas riigipea mullu veebruaris, kui andis välja 99 riiklikku teenetemärki.
Jättes kõrvale välismaalased, oma eluga riskeerivad jõustruktuuride esindajad, vabadusvõitlejad ja doonorid, võiks ülejäänud teenetemärkide saajad ametialade järgi grupeerida järgmiselt:
- kultuur 17
- ametnikud 8
- kohaliku elu edendamine 8
- teadus 5
- haridus 4
- meedia 3
- ettevõtlus 3
- sport 3
- meditsiin 2
- loodushoid 2
- töö noortega 2
- raamatukogundus 1
Kus on võrdõiguslikkuse voliniku silmad?
Ma ei kahtle, et kõik märgisaajad olid kindlasti oma ametite parimad esindajad. Kuid keegi ei saanud teenetemärki silmapaistva töö eest erasektoris, olemata seejuures ettevõtja. 160 000 avaliku sektori töötajat on esindatud vähemalt 50 nimega, aga 400 000 erasektori töötajat pole üldse esindatud!?
Ma ise esitasin teenetemärgile kaks kandidaati oma ettevõttest: 75aastase eksperimentaaltisleri ja ettevõtte müügijuhi, toona kolme, nüüdseks nelja lapse ema. Kumbki ei osutunud valituks. Paratamatult tekib küsimus, miks president pidas kõiki eespool loetletuid väärikamateks kui eksportiva ettevõtte silmapaistvaid töötajaid. Meie riik elab ju tegelikult ekspordist. Kui keegi töötab väga keerukas ametis silmapaistvalt kõrge vanuseni või kui keegi suudab tulemuslikult ühendada paljulapselise ema rolli ettevõtte tippjuhi omaga, peaks needki inimesed riigi tunnustust väärima, kuigi ei tööta kunstniku või riigiametnikuna. Kas tõesti arvab president, et erasektori töötajate tegevus ehk töö ei olegi “aidanud edendada, hoida ja kindlustada Eesti iseseisvust”?
Olen üritanud saada sellele küsimusele vastust meediast, aga tulutult. Lõpuks küsisin otse presidendi kantseleist.
Tänavu 29. juunil sain vastuse Toomas Sildamilt, presidendi avalike suhete nõunikult. Tsiteerin selle ainsat sisulist lauset: “Teenetemärgi saajate kohta teeb peale põhjalikku vaagimist lõpliku otsuse Vabariigi President.”
Ma ei saa selle peale muud arvata, kui et presidendi arvates on osa ameteid mitteväärikad või on tal väga ebakompetentne avalike suhete nõunik. Eesti on vaba maa ning selle kodanikuna ja sotsiaaldemokraadina võib Toomas Hendrik Ilves pidada avaliku sektori ja kultuuriala ameteid väärikamateks kui erasektori omi. Selles pole midagi erandlikku, sest sotsid on kogu maailmas silma paistnud avaliku sektori eelistamisega. Kuid Vabariigi Presidendina tal see õigus puudub.
