Salapärane Mustpeade vennaskond
Tallinna vanalinna ühte pärli, Mustpeade maja endale taotlev MTÜ Tallinna Mustpeade Vennaskond ei avalikusta oma liikmete nimekirja. Kes nad ikkagi on?
Ekspressi andmeil on 2010. aastal asutatud MTÜ TMV-l praegu üheksa eestlasest liiget ja neli sakslasest liiget, kes elavad Eestis; Saksamaal baseeruval emavennaskonnal on 23 liiget, seega kokku 36.
Muidugi ei kuulu Mustpeade Vennaskonda enam vallalised baltisaksa kaupmehesellid, nagu 600 aastat tagasi, vaid peamiselt vanemad härrasmehed, keda mõistetavatel põhjustel jääb aina vähemaks - 1999. aastal oli liikmeid 60 ringis, 2003. aastal 48.
MTÜ TMV-l on äriregistri andmeil kaks juhatuse liiget: Pärnu Konverentside üks omanikest Toomas Tamsar ja Saksa-Rootsi Kaubanduskoja tegevjuht Ralph-Georg Tischer.
Vennaskonna esindusfiguurina on korduvalt sõna võtnud akadeemik Peeter Tulviste; esimesena eestlastest võeti aga Saksamaal baseeruva vennaskonna liikmeks 2003. aastal toonane Tallinna Linnaarhiivi direktor Urmas Oolup, kes on mustpeadest kirjutanud põhjaliku uurimuse. Mustpead on eestlastest liikmete arvu pidevalt suurendanud. Avalike allikate põhjal oli enne II ilmasõda eestlastest liikmeid üks või kaks; 2008. aastal neli ja nüüd siis 9.
Tamsar ja Tulviste ütlesid, et praegu liikmete nimekirja ei avalikustata ning ka vennaskonna seisukohad tehakse teatavaks sobilikumal ajal.
Ühelt poolt on vennaskonna liikmete varjus hoidumise soov mõistetav: neil on oht saada koheselt (Keskerakonna) poliitilise poriloopimise märklauaks. Teiselt poolt võiks Mustpeade majas avalike funktsioonide jätkumist lubav Eesti vanim kodanikeühendus, nagu Tulviste on seda nimetanud, olla läbipaistvam.
Vasturääkivusi on praegu Tallinna filharmoonia kasutuses oleva maja ümber niigi palju.
1920. aastal likvideeris noor Eesti Vabariik seisused ja seisuslikud ühendused, nagu Eestimaa Rüütelkond ja Kaupmeeste Suurgild, mustpead jäid aga seltsina alles. Neile jäi ka nende maja, mille võttis alles nõukogude võim 1940. aastal. Organisatsiooni taastasid emigreerunud vennad 1961. aastal Saksamaal nime all „Tallinnast pärit Mustpeade vennaskond“.
Linnapea nõunik muinsuskaitse küsimustes, ajaloolane Jüri Kuuskemaa, pooldas varem maja osalist tagastamist „kõrgeetilistele“ mustpeadele, nüüd aga võitleb selle vastu, nimetades neid meedias kibestunud vanainimesteks. Millest selline meelemuutus? Kuuskemaa lükkab ümber väited, nagu poleks teda selle kinnise härrasmeesteklubi liikmeks vastu võetud. „Mulle tehti ettepanek 1999. aastal, samal ajal kui Oolupile, kuid ma loobusin. Ütlesin Mustpeade vanematele juba siis: kui tahate, et te välja ei sureks, peaksite pöörama näoga Tallinna ja eestlaste poole. Seda ei võetud kuulda,“ ütles Kuuskemaa. Praegust MTÜ-d nimetab ta mikroskoopiliseks nähtuseks.
Tähenduslikud tunduvad Saksa-Balti Kaubanduskoja endise juhi Tischeri sõnad juba 2005. aastal: „Saksa äritegevus Baltikumis on valmis kiireks ekspansiooniks.“ Mustpead ja nende maja võiks ju baasiks hästi sobida. Aga kui hästi sobituvad siia senised avalikud ja kultuurilised funktsioonid?
Kultuuriministeerium pooldas varem maja Mustpeade vennaskonnale tagastamata jätmist, kooskõlastades isegi vastava eelnõu, nüüd aga otsustas valitsus maja tagastada. Jällegi meelemuutus. Kas asi on ainult Savisaares? tagastamata jätmisel tekiks ilmselt kohustus maksta mustpeadele arvestatavat kompensatsiooni. Topeltvõit on lükata see poliitiliste oponentidele probleemiks.
Mustpeade Vennaskond on rõhutanud, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine on seadusega võetud kohustus, mis põhineb vajadusel heastada vara vägivaldse võõrandamisega tehtud ülekohus. Sellest võib kõrvale kalduda üksnes ühiskonnale ülimalt oluliste põhjuste korral. Näiteks olulise kultuuriobjekti puhul või ülekaaluka avaliku huvi korral. Kas tagastamata jätmine, aga kompenseerimine oleks ülekohus? Või mõõdetakse 54% linnale, 46% vennaskonnale, nagu üks versioon ette näeb?
Seda otsustab kohus, aga tõenäoliselt mitte käesoleval aastal. Neitsitorn jäi linnale. Järge ootab Niguliste kirik.
