Eesti naine võitleb maailma surmabakteritega
Ruth Oltjeri (52) asutatud keemiaettevõte Chemi-Pharm üritab läbimurret Aasia suunal.
“Äärmiselt kompetentne ja pädev omal erialal. Laia silmaringiga ja väga sõbralik inimene. Kuna on suur spetsialist, siis tema juurde on suur järjekord.” Nii hindab Tervisetrend.ee portaalis üks patsient sisehaiguste arsti Ruth Oltjerit. Sealsel arstide viie punkti skaalal on dr Oltjeril peaaegu maksimum – 4,9 punkti. 0,1 punkti jääb puudu kehva kättesaadavuse tõttu.
See on tõsi. Päeval, mil kuulutati välja Eesti aasta ettevõtja tiitli nominendid, oli Ruth Oltjerit võimatu tabada. Tema telefon kutsus päevi “välismaist tooni”, kuid jäi vastu võtmata. Siis helistab ta aga ühel päeval ise tagasi ja justkui vabandab, et tal on “südaöö ja nüüd natuke aega”. “Olen Malaisias, kuid kohe lendan Singapuri,” teatab ta kadestamisväärse ja eeskujuks seadmist vääriva värskusega.
Oltjeri elu ja tegemised on sümbioos õigest erialavalikust, õnnest ja missioonitundest. Ta ei kuulu nende arstide sekka, kes kipuks Eestist viletsa palga tõttu pagema. Ta elab, töötab ja kuulub endiselt Eestile, vaatamata sellele, et visiitkaarte on tal mitmes keeles – eesti, vene, inglise, jaapani, hiina ja malai keeles. Aga nüüd on ta vähem arst, rohkem ärinaine.
Oltjer juhib Pääskülas asuvat desinfektsioonivahendeid tootvat keemiaettevõtet Chemi-Pharm, mis võitleb üle maailma mikroobidega. Esimesed 15 aastat Euroopas ja Venemaal, kaks viimast ka Aasias. Firmal on umbes 5000 klienti, peamiselt meditsiiniasutused, hambaravilad, perearstikeskused, koolid, lasteaiad, toiduainetööstused, hooldekodud jne. Chemi-Pharm pälvis tänavu ka mulluste majandustulemuste eest Eesti eduka ettevõtte tunnustuse, tema krediidireiting on igati eeskujulik.
Isiklik terviserike viis ärini
Aastaid tagasi, kui Ruth Oltjer – õbluke väikese tütre ema – üliõpilasena Tartu Ülikooli Kliinikumi intensiivraviosakonnas praktikat tegi, oli kombeks süstlaid enne nende kasutamist keeta. Õhku
paiskusid nii penitsilliini kui ka muude ravimite aurud. Käsi desinfitseeriti kangete vahenditega. Selle tulemusel jäi Oltjer astmasse ja tal tekkis nahaallergia.
Hiljem Eesti esimese, Telliskivi perearstikeskuse ühe rajajana ning sisehaiguste arstina töötades mõistis naine, et peab oma tervise nimel kange keemia kasutamisest loobuma. Arstina teadis
ta täpselt, mida on vaja, ning uuris vanade tuttavate abiga Inglismaalt välja sobivad vahendid.
1995. aastal tõi Oltjer esimesed tooted Eestisse. Suure menu tõttu lõi ta kaks aastat hiljem inglastega ühisfirma Chemi-Pharm – inglastelt tuli algne oskusteave, laieneti Lätti, Leetu ja üsna
pea ka Soome. Kuna Inglismaal oli desinfitseerimisvahendite tootmine kulukas, koliti 2000. aastal tootmine Eestisse, Pääskülla.
Oltjer pole siiski päris kadunud ka arstina. Sel alal töötab ta Eestis osalise koormusega. Kuid firmajuhina on ta suutnud ühendada sotsiaalse missiooni ja reaalse elu. Firma laienemisel uutele
turgudele tutvub ärinaine kõigepealt Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) poolt avaldatava MRSA indeksiga – see näitab teatavate haiglasiseste infektsioonide (metitsilliinresistentsete stafülokokkide, antibiootikumide ravile allumatu superbakteri) põhjustatud surmajuhtumite taset üle maailma. Kõige rängem on olukord soojas ja niiskes Aasias: hügieen
on kehv ning bakteritest tekkinud infektsioonid on tõsised, sellele ei osata ja kohati ei tahetagi tähelepanu pöörata.
Kardetud bakteri (staphylococcus aureuse) osakaal haiglasisestes infektsioonides on näiteks Indoneesias nii suur, et MRSA indeks on jäetud seal üldse määramata! Praegu on Chemi-Pharmil
edasimüüjad Malaisias, Pakistanis ja Singapuris, ees ootab toodete registreerimine Tais, Indoneesias. Läbirääkimisi peetakse Saudi Araabia ja Iraagiga.
Igal pool isemoodi
Enne kui Oltjer nendes riikides äri käivitab, siseneb ta sinna arstina: korraldab rahvusvahelisi koolitusi ja seminare infektsioonialase teadlikkuse tõstmiseks, kohtub isegi riigijuhtidega. Malaisias kutsuti tema auks kokku koguni valitsuse erakorraline istung!
Enne sõitu võõra kultuuri ja elukorraldusega riiki õpib Oltjer maa kombeid, alates kummardustest, lõpetades värvide tähendustega. Nii näiteks pole Aasia riikides visiitkaart kunagi lihtsalt üks tavaline papitükk, vaid oluline sõnumikandja. Kui Eestis on Oltjeril visiitkaart sinise ja hõbedase kirjaga, siis
Singapuris jagab ta rohelise ja kuldse, Jaapanis aga hoopis valge ja kuldse kirjaga visiitkaarte. Jaapanis on visiitkaardid meestel ja naistel erinevad – kui meestel võib olla ainult ingliskeelne,
siis naistel mitte. Oltjeril on ühel kaardi poolel inglis-, teisel jaapanikeelne tekst. “Kui naine ulatab Jaapanis ainult ingliskeelse visiitkaardi, tähendab see, et ta on kas sekretär või kotikandja,”
iseloomustab eestlanna ärikultuuride erinevust. Erinev on ka usk – kuna islam keelab alkoholi tarvitamise, ei kasutata Aasias eriti ka alkoholi baasil loodud desinfektsioonivahendeid. Isegi käte antiseptikaks kasutatakse islamimaades senini bakteriostaatilisi seepe, mis pole piisavalt tõhusad.
Nii ongi Chemi-Pharmi suurim vällakutse töötada Aasia turu jaoks välja sobiv vee baasil loodud desinfektsioonivahend, mida saaks kasutada ka operatsioonieelseks kätepuhastuseks.
Oltjeri sõnul oleks see revolutsiooniline, sest sellist toodet veel maailmas ei ole. Toodete arendamisel on kõige tähtsam, et need oleksid sõbralikud nii kasutajale kui ka keskkonnale. Oltjerile pole tähtis mitte see, kui mitu konteinerit kaupa ta müüa suudab, vaid kui palju patsiente saab päästetud.
Eesti haiglatest kasutab 85 protsenti Chemi-Pharmi tooteid. Personali allergiseerimisaste on viidud miinimumini. Vältimaks käte kuivamist on seebid valmistatud kreemalustel ning neile on lisatud nahakaitsekomponendid. Käte antiseptikume on aga lisaks kätekaitsekomponentidele täiendatud ka siidiproteiiniga, et arstidel oleks enne operatsiooni kergem kindaid kätte tõmmata. Peale haiglate näeb Chemi-Pharm oma toodangule turgu ka toiduaine- ja turismitööstuses.
Isiklik õnn tagab äriõnne
Skype’i vahendusel Oltjeriga intervjuud tehes paistab läbi veebikaamerasilma kaunis, õlgadeni ulatuvate juustega nooruslik blondiin.
Firmajuhina on talle iseloomulik lai loomulik naeratus. Oltjeri ettevõttes on “vaba stiil” ja paindlik tööaeg, tööle on lubatud tulla koos lemmiklooma või lastega – eeldusel, et lastel ega loomadel
igav ei hakka.
Oltjer oskab hinnata naise valikuid pere ja töö vahel, sest mäletab hetki oma ülikooliajast, mil ta koguni viiepäevase beebiga loengusse läks. Last polnud kuhugi jätta, sest abikaasa oli sõjaväes, ja õppejõu hoiatus “esimese piiksuni” mõjus tõsise väljakutsena – seda nii tudengi kui ka emana. Aga
pisipreili käitus hästi ning oli vaid vähestel kordadel ülikooli garderoobitädide kiigutada. Nüüd töötab Oltjeri ülikooli seinte vahel sirgunud vanem tütar Britta vandeadvokaadina ja noorem tütar Gretta õpib Uppsala ülikoolis rahvusvahelist õigust. Emana hindab Oltjer tütarde panuseid ka ärialaselt – kui teismelistena kleepisid nad firmas purkidele silte, siis nüüd aitavad juriidiliste lepingutega.
Õieti ongi tegu perefirmaga, sest abikaasa Andres Oltjer on firmas siseturu müügidirektor. Kui jääb vabamat aega, lähevad Ruth ja Andres seltskonnatantsutundi või mägedesse suusatama.
