Selliaastad raudbetooniäris
Seda tuli siiski veel oodata. Paplavskis oli raudkindel, et temast saab ettevõt­ja, kuid enne oli tarvis läbida “selliaas­tad”. Kui 1990ndate alguses hakkasid puhuma uued tuuled, figureeris ta Eesti-Soome ühisettevõtte SRV Eesti Ehitus Harku betoontoodete tehases (hilisem E-Betoonelement), alguses tootmistseh­hi meistrina, hiljem peadirektori ase­täitjana. Eredalt on Paplavskisele neist aastatest meelde jäänud sõjaväekülade ehitamine Peterburi kandis. Selle linna­ga tekkis tal juba siis suur armastus ja emotsionaalne side.
1995. aastal võinuks Paplavskis va­balt ehitusalal palgalise juhina jätka­ ta, kuid ta tahtis hirmsasti ettevõtjaks hakata!
“Mõtlesin kogu aeg, et tahan seda. Viis aastat on õpitud, äkki peaks nüüd proovima! Kui nüüd ei proovi, siis võib-olla ku­nagi ei viitsigi enam sellist riski võtta. See oleks mind närima jäänudki.”
Tulevase, vaimusilmas ette kuju­tatud tehase tarvis vaatas Paplavs­kis Kunda külje all isegi krundi valmis. Vabriku ehitamiseks tal küll raha polnud, kuid ta märkas, et lubjaäril (lubi on poorbetooni olulisi koostisosi) on ju­met. Koos isaga erastati Rakke lubjate­has, saneeriti see ja müüdi hiljem üli­ hea hinnaga soomlastele.
Paplavskis mäletab lubjatehase müügidiili väga täpselt: “See oli 1998.
aasta 14. august – reedene päev. Meie turg oli 60 protsendi ulatuses Venemaa, kus toodeti ohtralt tselluloosi. Allkir­jastasime tehase müügi reedel, kuid es­maspäeval, 17. augustil oli Venemaal default, rubla devalveeriti neli korda ja eksport sinna lõppes aastateks. Vahel
ikka elus veab ka...”

Kannustas unistus, mitte ehitusbuum
Vedas selleski osas, et nüüd oli Paplavs­kistel raha, et Kundas kopp maasse lüüa. Uuest moodsast tehasest tulid esi­mesed Aeroci poorbetoonplokid 2001.aastal. Kõik põhitoorained – tsement, liiv, lubi – pärinesid seejuures Lääne-Vi­rumaalt.
Ivar Paplavskis ütleb, et aimust lä­henevast ehitusbuumist tal toona pol­nud, oli vaid unistus, mis tuli ellu viia.
Aeroci nimi, kaubamärk (see tähen­dab light as Air, hard as Rock) ja oranži­des toonides kuvand sai välja töötatud koostöös reklaami- ja disainispetsidega. Täna on see õnnestunud bränd tuntud üle regiooni ja plokke toodab Aeroc nii Eestis kui ka Lätis.
Ehitusbuum võttis hoogu üles ja süües kasvas isu. Aeroci mehel tekki­sid Peterburis huvitavad kontaktid Ve­nemaa ühe suurima ehitusfirmaga LSR Group (see 16 000 töötaja ja 1,6 mil­jardi USA dollarilise aastakäibega hiig­lane on täna noteeritud Londoni bör­sil). Venelastel oli huvi hakata poorbe­tooni tootma, kuid puudus vajalik os­kusteave. Eestlastel seevastu oli oskus­ teave ja nälg idaturul jõulisemalt kan­da kinnitada.
Pandigi leivad ühte kappi ning sün­dis Eesti-Vene ühisfirma Aeroc International, mille peadirektoriks oli Paplavs­kis ning millel olid plokivabrikud nii Eestis, Lätis, Peterburis kui ka Ukrainas.
Idaturgudel olid võimalused seejuures nii suured, et isegi buumi ajal jäi Eesti turg Venemaale ja Ukrainale mituküm­mend korda alla.
Paplavskis tunnistab, et mingil het­kel olid ambitsioonid täiesti laes ja reaalsustaju kippus kaduma: Aerocist pidi saama maailma suurim poorbetoonifirma, mis pidi järjest konkurente neelama ning haarama turu turu järel.

Maailmavallutusest ei saanud asja
Sellele ilusale plaanile tõmbas majan­duskriis kriipsu peale. Venelased otsus­tasid, et neile pole muud peale Vene turu tarvis ning äripartnerid lahuta­sid ühisfirma 2010. aastal. Paplavskise­ le jäid Aeroci tehased Eestis ja Lätis (li­saks Skandinaavia turg), LSRile aga Ve­nemaal ja Ukrainas. Seejuures said mõ­lemad oma “mängumaadel” edasi kasu­tada Aeroci kaubamärki.
Kuna idatehased lahkusid Aerocist, kukkus firma käive aastaga seitse korda. Paplavskisest sai üleöö märgatavalt väiksema ettevõtte omanik (buumiaja­ga võrreldes kümme korda väiksema), kuid sellest ei näi tal tagantjärele üldse­gi kahju olevat, otse vastupidi. “See pol­nud mitte tagasilöök, vaid hoopis või­malus! LSRi konglomeraadis pidime ar­vestama erinevate huvide ja vooludega, nüüd sõltub aga kõik meist endist. Hea, et nii läks.”
Vene turule kipub Paplavskis nüüd uuesti. Tänavu ostis ta Soomes sealse tuntuima kivimajade kaubamärgi Jäme­rä, et hakata soomlastele pakkuma Aeroci plokkide baasil kivimajade täistee­nust ja minna (tulla) selle teenusega ka Baltikumi ja Peterburi turgudele. Ees­märk on end uue (võimaliku) ehitus­ krahhi eest kaitsta, hajutades müüki eri turgudele ning pakkudes lõpptarbijale midagi enamat kui lihtsalt kenasti alu­sele laotud “õhulised kivimürakad”. Selle kõige juures tunnistab Paplavs­kis, et üritab tasapisi ka reisida, mootorjahiga sõita ja golfi mängida.
“Olen nõukogu esimees, mis tähendab, et operatiivseid ülesandeid mul pole. Küll aga hoian end olulisemate asjade­ga kursis ja püüan juhatuse esimehele abiks olla. Piiri töö- ja puhkeelu vahele on mul väga raske tõmmata,” ütleb ta.
Ka isa Jazeps olevat veel heas vor­mis, kirjutab artikleid ja esineb konve­rentsidel.