Loit Linnupõld: Hirm ja ahnus: ratsionaalsete investorite irratsionaalne käitumine
Homo Economicus’el, ratsionaalselt käituval inimesel, on klassikalises majandusteoorias keskne roll. Tegelikus elus on ratsionaalselt käituv inimene sama haruldane nagu valge pühvel, enamik meie otsustest põhinevad paremal juhul kontrollitavatel emotsioonidel, halvemal juhul alateadvuse poolt antud ning meile kättesaamatuks jäävatel signaalidel.
Me ütleme, et me tahame üht, aga teeme miskit muud. Me ütleme, et tahame olla edukad, kuid ei võta selle saavutamiseks miskit ette. Me ütleme, et tahame olla saledad, kuid sööme liiga palju. Me ütleme, et tahame olla targad, kuid ei osale koolitusel või jätame lugemata olulise raamatu. Me ütleme, et raha on vähe ja seda tuleb kulutada olulistele asjadele, kuid poes laome korvi täis asju, mis meile hetkel meeldivad. Me ütleme, et tahame sama kvaliteetset vanaduspõlve nagu meie tuttavatel Soomes ja Rootsis, kuid ei võta selle saavutamiseks ette ühtegi sammu ning leiame lisaks veel 100 head põhjust, miks selle saavutamine ei ole võimalik. Me ütleme, et oleme pikaajalised investorid, kuid väärtpaberite hindade lühiajaline langus paneb meid oma väärtpabereid paaniliselt müüma.
Inimeste finantskäitumine ei ole mingi erand – meie rahalist käitumist puudutavad otsused on üldjuhul täiesti irratsionaalsed ning vähendavad meie olemasolevat või tulevast jõukust.
Heaks näiteks on hoiused, mille maht on hoolimata äsjasest globaalsest majanduskriisist ja olematust nominaalsest intressist (ning sellest tulenevast negatiivsest reaalintressist) kõigi aegade rekordtasemel. Paneme siia juurde paljudel inimestel taskus olevad krediitkaardid, mille jäägilt tuleb maksta sageli enam kui 20% suurust intressi. Homo Economicus kasutaks oma vaba raha kõrge intressiga laenude tagasimaksmiseks. Meie seda ei tee ning oleme vaatamata kõigele rahul ning hindame oma käitumist õigeks.
Kui ma küsin sinult, kas sa oled keskmisest halvem, keskmine või keskmisest parem autojuht, vastad sina, et oled keskmisest natukene parem. Kas pole nii? Kui küsida seda tuhandelt juhuslikult inimeselt, siis ma võin pea anda, et suur enamus peab ennast keskmiseks või keskmisest paremaks autojuhiks. Aastal 2006 viidi läbi uuring, kus fondijuhtidel paluti hinnata enda töö tulemuslikkust – 74% pidas ennast keskmisest paremaks ning 26% hindas ennast keskmiseks. Kuidas on see võimalik? Kas kõik autojuhid ja fondijuhid saavad olla keskmised või keskmisest paremad?
Suurt osa meie emotsionaalsest ja majanduslikust käitumisest kontrollib amügdala, meie aju üks kõige ürgsemaid osi, mida muuhulgas seostatakse nii enesealalhoiu, hirmu, paanika ja agressiivsusega. Seth Godin on oma raamatus „Linchpin“ kirjeldanud amügdalat kui „sisaliku aju“, mille põhirolliks on status quo säilitamine ning meile pidevalt korrutada, et me hoiaks ennast tagasi, et me oleks ettevaatlikud, et me ei kiirustaks, et me teeks kompromisse ning et me ei võtaks mingeid riske. Amügdala poolt saadetavate signaalide kontrollimine ei ole ilmselt võimalik, kuid nende teadvustamine aitab meil muutuda ratsionaalsemaks ning teha arukamaid otsuseid. Läbi teadvustamise ning ennetavate tegevuste on võimalik vältida meie „sisalikuaju“ poolt soovitatud tegevusi, mõtteviise ja käitumismalle.
