Meelis Atonen: Turbulents maailmamajanduses soosib kulda investeerimist
Viimaste nädalate uudiste põhjal võib tunduda, et Euroopa võlakriis on murtud või vähemalt murdumas ning tulevikku võib vaadata optimistlikult – on ju turgudel isegi euro kurss võrreldes näiteks USA dollariga tugevnenud. Mis on optimismi põhjuseks?
Saksa Konstitutsioonikohus lubas Saksa riigil ühineda Euroopa stabiliseerimismehhanismiga. Tunnistagem ausalt: ilma Saksamaata ei oleks mingit üle-Euroopalist tugisüsteemi võimalik üles ehitada. Nii oma suuruse kui ka majanduse hetkeseisu järgi võib kantsler Angela Merkeli
juhitavat riiki Euroopa alustalaks nimetada. Saksamaata ei oleks abipakettidel erilist sisu.
Itaallasest Euroopa Keskpanga president Mario Draghi lubas mõni aeg tagasi teha euro päästmiseks ja kollapsi eest kaitsmiseks kõik, mis tema võimuses. Oma ametiaja alguses Super Mario hüüdnime saanud mees saab nüüd tõestada, kas ristijatel oli ka õigus. Lühiajaliselt on ta edu saavutanud. Septembri alguses välja käidud OMT programm – ehk lubadus järelturult rangete tingimuste alusel valitsuste võlakirju osta – lubas Draghil kümmekond päeva hiljem hõisata positiivsetest tulemustest: näiteks on alanenud Hispaania võlakirjade intressimäär juulikuiselt 7,6%
tasemelt 5,6%-ni, selge langus on ka Itaalia võlakirjade intressimääras (6,6%-lt 5%-ni). Maailma investorid vaatavad jälle Euroopa poole.
Kõik see oleks ju ilus, kui ei eksisteeriks kriisi tegelikke põhjusi. Paraku ei saa peaaegu ükski kriisis olevatest maadest raporteerida edusammudest võitluses kriisi tegeliku põhjusega ehk üle jõu kulutamisega. Kreeka poliitikud anuvad Euroopalt ajapikendust rääkides üleinimlikest kulude kärpimisest, kuid võlakoorem kasvab aastas ikka 8-10%. Hispaania ei saa avaliku sektori koguvõlale isegi pihta, sest provintsid on nii iseseisvad, et nende kohustusi, pealegi väga suuri kohustusi, ei tea keegi päris täpselt. Pealegi mängivad Hispaania poliitikud paralleelselt peitusemängu, sest oma kodus ei taha nad kuidagi tunnistada, kui halvad asjad tegelikult on. Itaalia tehnokraadist peaminister Monti on pigem keskendunud vastutuse ja ka oma riigi kohustuste laialijagamisele, kui tõsisele kulude kärpimisele. Kõik need nimetatud riigid toodavad pidevalt võlga juurde ning see ongi tegelik probleem. Et Iirimaa, kes on selles võlakriisis olnud kogu aeg pisut erandlik nähtus, välja veab, ei tasakaalusta teiste suutmatust sugugi. Lõplikult saatuslikuks võib kogu võlakriisis saada Prantsusmaa käitumine. Sealne värske president on oma esimeste algatustega küll pigem kriisi süvendanud kui rahustanud. Tänases situatsioonis riigi kulutuste suurendamisest rääkimine tundub pisut utoopiana. Paraku, kui seda utoopiat eurotsoooni suuruselt teises majanduses ellu viiakse, saavad karmid tagajärjed olema kogu euroalal.
Umbes neli aastat tagasi sai Euroopa aru, et võlakriisi põhjuseks on üle jõu elamine. Neli aastat on olnud aega karme otsuseid vastu võtta ning olukorda kardinaalselt muuta. Täna võiks igaüks tunnistada, et see võitlus ei ole liiga edukas olnud. Arutelud on sujuvalt suunatud ESM-ile ning Euroopa Komisjon on jõudnud pangandusjärelevalve tsentraliseerimiseni Euroopa Keskpanga alla, aga ka rahvusriikide föderatsioonini. Paraku ei ole uute lepete sõlmimise eel jõutud selleni, et hakata viivitamatult täitma Maastrichti kokkuleppeid riikide võlakoormuse suhtes. Ebakindlust turul ei tekita spekuleerijad, vaid poliitikud, kes enda kehtestatud reegleid ei täida. Sisuliselt on poliitikud paljudes Euroopa riikides elanud tuleviku arvelt ning see arve tuleb kellelgi tasuda.
Ei maksa muidugi arvata, et Euroopa on ainus piirkond maailmas, mida mainitud hädad kummitavad. USA avaliku sektori võlg (umbes 100% SKP-st) on suurem kui Euroopa Liidu või eurotsooni keskmine (mõlemad umbes 85–90% SKP-st). Ka USAs elatakse üle jõu ning n-ö trükitakse varjamatult raha. Alles hiljuti teatas Föderaalreservi juht Ben Bernanke uuest võlakirjade
ostust, mis viis börsid kohe rallile, sest turule saabus uus raha – raha, mille päritolu osas peaks väga ettevaatlik olema. Nii võib ju imetleda, et kord on dollar tugevnenud euro suhtes ja siis jälle vastupidi, aga tegelikult ei näita see suurt midagi peale hetkemeeleolu, sest mõlema
valuuta alused on nüüdseks savijalgadel.
Turule laekuv lisaraha võib mingiks hetkeks isegi pingeid maha võtta, ent kui lahendamata on peamine probleem, üle jõu elamine, siis lahendust ei saabu. Iga juurde trükitud rahasedeli eest tuleb maksma hakata karmi hinda. Varem või hiljem viib see kõik raha väärtuse vähenemise ehk inflatsioonini. Tegelikult on juba viinud, sest kui vaadata kulla hinna muutumist erinevate valuutade suhtes, siis viimase kümne aasta jooksul on kulla hind aastas euro vastu tõusnud keskmiselt üle 15%, dollari suhtes enam kui 17% ning suurtest valuutadest seni kõige vastupidavama
Austraalia dollari suhtes üle 11%.
Praeguses majandusolukorras ei pruugi investori peamine ülesanne olla oma vara suurendamine, vaid selle väärtuse säilitamine. Tavapärased soovitused investeerimiseks ei pruugi töötada. Näiteks oma raha pangas hoiusel hoides ei teeni te hetkel sisuliselt midagi, aga eelnevalt toodud
kulla hinna võrdluse põhjal võib kinnitada, et sellise positsiooniga investori säästud sisuliselt kaotavad väärtust.
Kui lugeja usub poliitikute ning keskpankurite mesimagusat juttu kriisi peatsest lõpust, siis ei ole ilmselt põhjust oma seniseid harjumusimuuta. Kui peate reaalseks kriisi süvenemist, tasub kindlasti mõelda kulda ning ka hõbedasse investeerimisele. Ajaloost on teada, et segastel
aegadel on kuld olnud väga hea väärtuse säilitaja.
Küllap aitab kuld meid selleski kriisis.
