Mina – Arkaadia tee
Hårs Fjärden* jutustab, kuidas elas ja kirjutas tema isa Karl Ristikivi.
Mu looja oli kirjanik. Kõige rohkem kirjutas ta romaane, aga nende kõrval ka kõike muud. Isegi näidendeid, stsenaariume ja kuuldemänge on ta proovinud. Ja pärast tema surma leiti tema päevik, mis nüüdseks on samuti trükis avaldatud. Nagu suurele kirjanikule kohane. Ju ta selle avaldamiseks kirjutaski.
Nagu ma nüüd tean, oli ta luuletusi kirjutanud ka enne meid. Aga enamasti olid need ikka nalja pärast tehtud paroodiad ja laulukesed. Või siis juhuluule. Nagu see luuletus Shakespeare’i 155. soneti järgi, mille ta oma sõbra Arvo Mägi 35. sünnipäevaks kirjutas. Aga kui me 1950. aastal tervelt üheksakesi ja enam-vähem samal ajal paberile jõudsime, oli olukord ilmselt teine. Meie ei olnud mäng. Meisse suhtus ta mitte mõistuse, vaid südamega. Mõistus oli talle nagu mängumaa, kuhu sai reaalsusest põgeneda. Ainult mõistusega sai osa võtta raadioviktoriinidest ja aimata ette kurjategijaid kriminaalromaanides, mida ta luges palju. Ainult mõistuse abil püsis ta hiljem ajalooliste romaanide kulissides. Kuid ainult tunde ja südamega sai ta sisse elada nende tegelaste saatustesse. Aga kui asi ei alga mitte mõistusest, vaid südamest ja hingest, on küsimus pigem tunnetes. Südameasjad ei allu mõistusele, ja need tegid talle haiget. Enamasti nii ju ongi.
Nii et kui ta varem mängis sõnadega, siis meid kirjutas ta tunde ja südamega. Me polnud talle vähem armsad kui tema varasemad ja ka palju hilisemad romaanid. Aga mulle jääb alati mõistatuseks, miks ta meid teele saates pisendas ja hoiatas lugejaid meid mitte väga tõsiselt võtmast. Milline isa käituks nii oma lastega? Saadaks nad kodust iseseisvasse ellu sõnadega, et ärgu neid tõsiselt võetagu. Või oli ta ise liiga tundlik ja kartis, et meist liiga palju tema kohta välja loetakse? Luules on looja ju rohkem alasti kui romaanis, kui see ei ole silmanähtavalt kirjutatud kirjaniku oma elust. Romaanides oskas ta ennast varjata. Aga meie puhul andis ta ise lugejale võtme, öeldes, et me ei olegi luule, vaid pigem nagu psühhoteraapia.
Ja mis lastesse puutub, siis neid tal ju ei olnud. Nagu ka naist. Olid mõned sõbrad, nii eestlased, kes lugesid ka meid, kui kreeklased, kes ei lugenud ja kellega suhtlemiseks õppis ta ära kreeka keele. Kuigi ainult kirjas. Aga kord, kui üks teda koju intervjueerima tulnud ajakirjanik küsis midagi laste ja perekonna kohta, silitas ta tagasihoidliku uhkusega riiulil meie selgi ja vastas: siin nad ongi – mu pere, mu lapsed.
Te ei tea, kui hea tunne see oli. Meie – tema pere ja tema lapsed! Sest ta oli hea inimene, kes alati ulatas käe ja muretses. Ja elas läbi seda, mida meie kohta öeldi.
Ma ei tea, mis oli enne seda, kui ma valmis olin saanud. Aga sellest, kui mu viimaste puhtaks kirjutatud tähtede tint veel kuivas, on mul alles mälestus. Mu kõrval kirjutuslaual oli tühi viskiklaas ja raamat, esimene raamat minu elus. See oli Robert Louis Stevensoni luule valimik. Sealt on võetud kaks värsirida ja pandud mulle motoks. Aga selles Stevensoni luuletuses on juttu ka Skye saarest. See on Šotimaa saar, kuhu mu looja nii väga igatses. Miks, seda ma ei tea, aga põhjus võis olla tema enese maapaos. Skye oli ammustel aegadel olnud ühe trooni kaotanud printsi paopaik, temast Stevenson oma luuletuse kirjutaski. Mu looja ei samastanud end kunagi võitjatega, vaid paremal juhul nendega, kelle võit oli ainult viik.
Ajapikku kogunes meid rohkem ja kui looja 60aastaseks hakkas saama, oli meid juba terve raamatu jagu. Vist Kalju Lepik või Bernard Kangro oli see, kes kord helistas ja jälle väärtuslikku kirjutamise aega viites pikalt rääkis, et Karl (või ütles ta – Kröits?) peab oma juubeliks luulekogu kokku panema. Nii saigi “Inimese teekond”. Siin kaante vahel me nüüd oleme, paljunenud kolmes trükis ja vähemalt seitsmes keeles, ning muidugi rohketes lugejates, kelle hulka me kokku arvata ei oska. Lauljatest ja kuulajatest rääkimata. Me oleme kaante vahel olnud juba 40 aastat ja selle aja jooksul oleme oma loojat ka paremini mõistma õppinud.
Aga ma olen jätnud endale meelde mõned mu lugejad. Näiteks ühes Toronto eestlaste majas elanud vana naise, kes ühtelugu meid lehitses. See naine pidas oma toas kahte kassi ja ahelsuitsetas, kuigi nii lemmikloomad kui suitsetamine olid majas keelatud. Ja ta luges meid palju! Ta lehitses sageli küll minust üle, aga kõige enam jäigi mulle meelde see, kui ta luges värsse: see meie öö, üks vaesemaid, mis iial olnud kahel.
Võib-olla oli mu looja tema elu suurim armastus. Aga tema, looja, järgis kutsumust, millest ta oli kirjutanud juba esimeses trükis ilmunud loos “Ohver”. Ta hoidus suhetest naistega ja ohverdas need kirjandusele. Inimese loomuomasele elu edasi andmise vajadusele eelistas ta vabadust ja teistsugust kohustust – luua elavat sõna. Meie, tema teosed, oleme selle vabaduse ja kohustuse viljad.
Mäletan ka seda kõmiseva häälega trubaduuri, kes laulis mind tuntuks juba siis, kui paljud mu looja teosed kodumaal veel lubatud ei olnud. Mäletan soomlasi, kes laulsid mind hoopis tasasemal moel. Ja kõiki neid, kes mõlemale laulule kaasa ümisesid.
Ma ei saa salata, et olen oma kaaslastest kuulsam. Aga ega see mind õnnelikumaks ei tee. Hea vähemalt, et mu kaaslased mind ei kadesta ja et me oleme siin kõik üksteise südameile avatud väravaiks. Sest kõik nad, mu kaaslased, relvavennad kui üks mees, mõistavad, et isamaatuses ei ole midagi kadestusväärset isegi siis, kui seda on väljendatud täiuslikul moel. Hästi väljendatud traagikat võib imetleda, aga seda ei saa kunagi kadestada. Kadedus aga on väiklus ja mu looja mõistis hästi seda ahelat. Ta polnud iial kahjurõõmuski, kuigi selleks oleks olnud põhjust, sest sageli tundis ta end tõrjutuna. Aga väikluse ja kadeduse puudumine teebki ta nii suureks. Tal endalgi ei ole kadestajaid. On vaid imetlejad.
Jah… Ei tee mind õnnelikumaks… Aga luuletus vist ei saagi õnnelik või õnnetu olla.
Aga mu looja võiks olla õnnelik. Isegi siis, kui paljud teist, mu head lugejad, on unustanud tema nime.
* “Hårsfjärden” (1950) on kirjanik Karl Ristikivi, kelle sünnist saab 16. oktoobril 100 aastat, esimese luuletsükli pealkiri.
