4. novembrini saab Ole loominguga tutvuda Tartu Kunstimuuseumis näitusel “Maalimise kolm õppetundi. Jonas Gasiūnas (Leedu), Paweł Łubowski (Poola) ja Kaido Ole (Eesti)”.

Sõbrad

Proovin inimesi tihti selle põhjal, kas ja kui palju ma suudan nendega avameelne olla. Mõnikord kohtad tüüpi, kellega on lihtne rääkida ükskõik millest, sõnu otsimata ja pilku langetamata. Kui tegu on potentsiaalse sõbraga, siis peaks see kõik juba esimesel korral õnnestuma. Teine võimalik kriteerium võiks olla suhte kestvus, ehk siis võime taluda üksteist võimalikult pikka aega. Ideaalis võiks muidugi mõlemad omadused koos käia, kuid vist mitte tingimata?

Citroën Picasso

Sõidan juba üheksandat aastat Citroën Picassodega. Kunagi ütles üks tuttav, et see on paras pedede auto ja nõustus vaevalt sisse istuma. Võtsin seda komplimendina, kuigi see ei olnud ilmselt nii mõeldud. Arvan, et ta tabas midagi olulist, kuigi väljendas seda veidi kohmakalt. Ega endalgi oluliste asjade sõnastamine enamasti kuigi hästi õnnestu, nii et arvan tuttavat mõistvat.

Pablo Picasso

Aasta-paar tagasi jõudis mulle reaalselt pärale, et maestro Picasso on tõepoolest suur kunstnik. Üks suurimaid. Nüüd ma tõesti naudin tema töid, mitte lihtsalt ei tea, et ta on ülimalt oluline. Mõistsin juba ammu, et olen ise hilise arenguga, kuid selline taipamise tempo on ikka veidi hirmutav. Kui aabitsatõdede läbitunnetamiseks kulub 50 aastat, siis kas ma üldse meeste hulka jõuan?

Maksud

Vihkan ja armastan makse. Vihkan loomulikult seepärast, et raha, mida on kogu aeg niigi vähe, on kole kahju “niisama” ära anda. Armastan, sest muidu veidi abstraktne kodanikuks olemine, ühisosa teiste inimestega, saab neil hetkedel väga selge ja konkreetse vormi, ühtlasi näen ka enda närust iseloomu nagu suurendusklaasi all. Tuludeklaratsiooni täitmise päev on minu laulupidu, pidulik ja võimendunud MEIE hetk.