Anonymous – uus jõud internetist
Kogu maailmas segadust külvav ja äsja Eestitki “ähvardanud” Anonymous pole kindlapiiriline rühmitus, vaid nähtus, mille sümboliks oleva Guy Fawkesi maski taha võib varjuda igaüks.
Teisipäeval rünnati Kreeka riigiaparaadi veebisaite, sest riiki külastas Saksamaa kantsler Angela Merkel. Vastutuse võttis A., mis kritiseeris plaanitud suurt politseioperatsiooni meeleavalduste ohjamiseks, võrreldes seda militaarhuntaga. Enne seda olid kättesaamatud Rootsi riigi internetisaidid. A. kaitses Julian Assange´i. Ja enne seda samal põhjusel Visa, Mastercardi ja PayPal, kes blokeerisid annetusi Wikileaksile. Küberrünnatud riikide nimekiri on pikk: USA (mh FBI), Suurbritannia (mh Scotland Yard), Egiptus, Tuneesia, Türgi, Austraalia, Alžeeria, Liibüa, Iraan, Tšiili, Kolumbia, Uus-Meremaa.
Kas A. on küberterroristid või tõe ja vabaduse eest võitlevad aktivistid? Häktivistid, aktivistid ja häkkerid, kes kasutavad oma seisukohtade selgekstegemiseks veebisaitide kättesaamatuks muutmist või levitavad salajast infot? Definitsioonid jäävad puudulikuks. Nad pole kuskil küberterrorismilaagrites harjutavad tegelased. Neil pole organisatsiooni. See pole klubi, religioon, kultus või ideoloogia. Neil pole juhti ega juhtkonda. Nad keskenduvad ideede ümber. See on nagu virtuaalne keev mõttepada, alguse ja lõputa ideede ökosüsteem. Kollektiivne, anonüümne teadvus, mesilastaru.
A.-i juured on foorumites, kuhu postitati huvitavaid ja naljakaid pilte ning kommentaare, enamasti seostatakse sellega 4Chan.org foorumit. „Anonymous“ on seal automaatselt genereeritud kasutajanimi kõigile anonüümsetele kasutajatele. Kujutagem ette kampa veebihuligaane, kelle hulgas on ärksaid inimesi paljudelt erialadelt, kes veebis ennast lõbustavad. Tihti oli A.-i eesmärk nalja saada, et oleks „lulz“ – seda uue ajastu sõna tähendust on võrreldud näiteks Simpsoni multifilmides sigadusi tegeva poisijõmmiga, kes oma tembu järel ütleb võiduka „Ha-haa“. Kujutagem ette naljakate allkirjadega kassipilte, seksivaid multifilmiloomi või pedokaru, mõelgem, kuidas organiseeriti Rick Astley laul “Never Gonna Give You Up” Youtube’i esilehele või kuidas 4chani asutaja kasutajanimega Moot sai ajakirja Time internetiküsitluses aasta inimeseks.
See on post-postmodernistliku maailma protesti vorm, anarhiline kooslus, mis on pidevas muutumises. Kuid mõne aasta eest avastas A., et võib ka reaalses maailmas materialiseeruda.
