Viktoria Ladõnskaja: Perenaine ja televiisor
Umbes aasta tagasi ilmus meile koos emapuhkusega veel üks perekonnaliige. Tema nimi on Televiisor. Loomulikult oli ta meil varemgi, aga just siis muutus ta hääl valjemaks, mehisemaks, ja ta hakkas soleerima. Tegelikult televiisor ei küsi “Mida teie arvate?”, sest ta arvab ise. Kuna tal on veenmisannet, muudab ta meid aegamööda endataolisteks.
Iga järgmise emapuhkuse kuuga kasvab lemmiksaadete hulk. See, mis sundis varem närviliselt vajutama nuppu “OFF”, paneb nüüd heli valjemaks keerama...
Televiisorisse ilmus tundmatu Pille-Riin. Pille-Riin teatas, et talle meeldivad pikka kasvu, kiilaspäised, aga habemega mehed. See juhtus saates “Vali mind!”. Ja kogu maa mõistatas teleriekraanide ees, kellele peaks langema valik.
Šõu eestvedaja ise valis hoopis Kamtšatka, kuhu ta koos kaameraga suunduski. Muide, hämmastav tõsiasi on, et suurem osa eestlasi usub jätkuvalt müüti, et suurem osa Eesti venelastest ei saa eesti keelest sõnagi aru. Sellepärast tekib Eesti telekanaleid vaadates mõnikord tunne, nagu piiluksid läbi lukuaugu: teispool toimuvat ei söandataks sinu juuresolekul kindlasti teha. Nii olid “Kahe kange” ümber imeliselt ilusad Venemaa paigad, aga Margna ja Jõekalda jõudsid vaadata ja meile näidata vaid rongiga sõitmist, viinajoomist ja armastatud iseendid.
Emapuhkuse apoteoos oli kulinaaršõu “Õhtusöök viiele” vaatamine. Siin on täheldatav huvitav tendents: koduse elu esimestel kuudel “Õhtusöögi” saatesarja meie laua äärde “ei kutsutud”. Teisel-kolmandal kuul hakati lubama, kuid ilma õiguseta helile. Poole aasta pärast hakkas tunduma, et saatekülaliste jutus on mõte sees... Ma vaatan “Õhtusöögi” ära ja hakkan siis süüa tegema – see oli finaal!
Enesestmõistetavalt ootab kodus istuv naine nädalavahetusi rohkem kui tööl käiv mees. Miks? Sellepärast, et pühapäeval vaatame “Tantse tähtedega” (sel aastal on nad juba jääl), kus enamik osavõtjaid saab tegelikult täheks projekti käigus. Ning kui sa juba selle programmiga kaasa tantsisid, pead elama kaasa ka andeka, kuid naiivse tüdruku saatusele sarjas “Päikese poole”. Pisarais noormees tunnistab, et oli kehvas tujus, pettis oma andekat-naiivset, aga hommikul mõistis, et oli eksinud. Ent mida tüdruk peab nüüd tegema? Stsenaariumi kohaselt mõistma ja andeks andma.
Mind vaevavad hämarad kahtlused... Eesti televisioon meenutab nüüdseks juba väga sõjaaja raadiot. Selles mõttes, et kanalid ei paku ka praegu oma autorisaateid mitte pidevalt, vaid konkreetsetel päevadel ja kellaaegadel. Määratud ajal koguneb terve pere “vastuvõtja” juurde ja ootab, et teda tehtaks “pealtnägijaks”. Aga muu poolest... Ringvaade sulgub Anu ja Markoga. Neid on minu elus – tänu kordustele – juba rohkem kui sugulasi!
Kokkuvõtvalt. Emapuhkuse esimeseks aastapäevaks oled langenud sõltuvusse sarja “Kättemaksukontor” järjekordsest doosist: kui mõni osa jääb vahele, tekib abstinentsisündroom. Huumorisaadete kaadritagune naer kõlab justkui sinule. Keegi peab sulle ju näitama kätte orientiiri, kus selles äravaadatud hunnikus midagi naljakat asub. Telekava tead sa nüüd peast, poes tunned ära reklaamitud pesupulbrid, ja kell 21.00 on püha aeg istuda maha kordusuudiseid vaatama. Selline rütm hukutab ajapikku ka aju hallolluse.
Õnneks kutsutakse sedasama teletupsukesest ema tööle tagasi. Millest mõtleb lapsevanem, kes naaseb kaunima soo toimekate esindajate sirgetesse ridadesse? “Aga äkki minu laps vaatab praegu televiisorit?”
Esimese septembri puhul kinkis meie pere üheaastasele plikale televiisorist eemaldamise. Meie õhtud on nüüd ilusti vabad. Aga filmide ja uudiste vaatamisele jääb terve öö ning internet.Koduperenaise päevik... on uus rubriik, kus ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja räägib oma elust pärast lapse sündi.
