Kolm kurba lühilugu

Kurb, aga traagiline“Uus elektriline tantsusaal”
Autor Enda Walsh, lavastaja Sander Pukk.
Osades Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson, Kersti Heinloo ja Tiit Sukk.
Esietendus Eesti Draamateatris 9. oktoobril 2012.

Draamateatris polnud seekord üldse lõbus. EMTA noor lavastaja Sander Pukk tõi lavale oma bakalaureusetöö – lavastas Enda Walshi näidendi “Uus elektriline tantsusaal”. Lugu räägib lantimiskunstniku antonüümist korda kolm: detailsemalt kirjeldades on tegelasteks kolm õde (pildil Ülle Kaljuste), kellest kaks vanemat olid nelikümmend aastat tagasi armunud mehesse, kes õielt õiele lenneldes neid kumbagi korra riivas. Õed aga olid nii õrnad õied, et saanud mehelt elektrilises tantsusaalis korvi, alustasid juba teismeliseeas närbumisprotsessi.

Nelikümmend aastat hiljem on vanemad õed meestevihkamise vaimus kasvatanud üles ka väikese õe, kellele manatakse minevikupaineid ikka ja jälle silme ette. Aastakümnete tagune traagiline õhtu on elu absoluutne essents, nii on ja jääb. Alati kui ma järjekordselt satun vaatama etendust “kannatame surmani”-žanrist, mõtlen, kas olen nii tuim tükk, et ei suuda kaasa tunda. Aga siis saan jällegi aru, et ma ei usu selliseid lugusid ja selliseid inimesi. Päriselt keegi istub nelikümmend aastat kinniste uste taga ja käitub nagu vaimuhaige, sest kunagi murti tema süda? Ja kui ongi selliseid, kas siis nende elu on see kõige õilsam ja diibim asi, mida võib ette kujutada ja mida peab lõputult taasesitama?

Kairi PrintsKurb, aga tõsi“The Wolf Project”
Autorid, lavastajad ja esitajad Külli Roosna ja Kenneth Flak.
Sõltumatu Tantsu Ühendus. Esietendus 12. oktoobril 2012 KUMU auditooriumis.

Külli Roosna ja Kenneth Flaki (pildil) koostöid iseloomustab tõsidus, kohati isegi melanhoolia. Tantsulavastus “The Wolf Project” algab viitega 1949. aasta küüditamisele. Teema on isiklik – tegemist on tantsijanna vanaema meenutusega. Ent sellest ei tehta ühe inimese kannatuste lugu, vaid kasutatakse teemat ühe impulsina, et uurida võimusuhteid ja manipuleerimist. Lavastuses kasutatav tekst on illustratiivne, sisu pääseb esile liikumises. Tantsijad mängivad läbi võimusuhete teisenemise loo.

Ühest loost võib välja lugeda mitmeid lugusid. Küllap võib mõelda tagasi sellistele nimedele nagu Hitler ja Stalin. Küllap võib mõelda Breivikule. Neid nimesid kasutatakse harva seoses inimestega nimede taga. Pigem on tegemist sümbolitega. Vägivalla, vihkamise, kannatuste sümbolitega. Roosna ja Flak kehastavad omakorda sümboleid, mitte konkreetseid inimesi ja lugusid – nad on rõhujad ja rõhutud, manipuleerijad ja manipuleeritavad.

Mis paneb inimest kasutama vägivalda? Heaoluühiskonnas elades on lihtne moraliseerida, et mina küll ei… mitte mingil tingimusel… ja muud sellist. Aga kuidas toimib psühholoogia, kui sattuda lihtsalt moraalse ebaõnne otsa? Ja kuidas kurjusega ikkagi on? Kui inimene ütleb, et koerapiinajat tuleks piinata, siis kas ta soovib õiglast karistust või on see inimene – mõeldes piinaja piinamisele – ise osa kurjuse taastootmisest?

See teema on ääretu nagu Siberi väljad. Palju küsimusi, vähe vastuseid, palju puudutusi, vähe lahendust.

Keiu VirroLõbus, aga kurb“Lantimiskunstnikud”
Autorid ja lavastajad Paavo Piik ja Diana Leesalu.
Osades Kaspar Velberg, Henrik Kalmet, Märt Pius, Liis Lass, Maiken Schmidt, Priit Pius ja Karl-Andreas Kalmet.
Esietendus Tallinna Linnateatris 29. septembril 2012.

Linnateatris on harva lõbus. Seekord oli. Väga vaimukalt on lavale seatud protsess, kuidas nohikutest saavad naistemehed. Lavastajad Paavo Piik ja Diana Leesalu uurivad oma lavastuses “Lantimiskunstnikud”, kuidas saada seksi, vaimseks juhiks teel USA ajakirjaniku Neil Straussi tõsielul põhinev raamat “The Game”. Loos on ka moraal, mis oleks tegelikult võinud välja ütlemata jääda, aga tundub, et tänapäeva eneseabiteatri juurde kuulub kohustuslik lõpudiip.

See-eest on lavastusel mitu suurt plussi: näiteks terav vaade Tallinna... ee... kultuuriinimeste? hipsterite? boheemlaste? – kuidas iganes seda gruppi nimetada – elule ja trajektoorile. Juttu on Nokust, Mustast Puudlist, F-Hoonest, kui nimetada mõnd paika. Muidugi muudab selline detailsus lavastuse sihtgrupi suhteliselt kitsaks, aga mis siis sellest. Kõiki ja kõike hõlmavat eksistentsiaalset ängi leiab eesti teatrist niigi küll ja veel.

Kairi Prints