Nädala album: Eesti hip-hop battle: Saaremaa vs Tallinn
Põhja-Tallinn “Per aspera ad astra” (Masterhead) | Okym Riim “Brodmani 14” (Legendaarne)
Ühel ajal on ilmunud kaks uut eesti räpiplaati. Ja see fakt on ka ainus, mis neid plaate ühendab, kõik muu, mis sinna ümber ja sisse mahub, on eri maailmadest. Asjadel on nimed ja eks nimedel on oma tähtsus. Põhja-Tallinn püüab oma nimega territorialiseerida, nagu see hiphopkultuuris tavaks, tehes seda kahjuks nii bürokraatlikult kui võimalik. Territoorium jääb ka muusikas avaldumata, jättes nime tühjana õhku rippuma. Okym Riim on juba palju abstraktsem nimi ja sedasi tähendustele avatud, olles pigem täis nagu õhupall. Põhja-Tallinna plaadinimi on tuntud ladinakeelne väljend “läbi raskuste bla bla bla”, Okym Riimi plaat on omakorda kujuteldava ruumi territorialiseerimine väljamõeldud aadressiga “Brodmani 14”. Ühest küljest linnaosanimi ja ladinakeelne klišee oma argise mõtlemisega, teisalt poeetilised taotlused.
Räpp on verbaalne kuulipildumine, hulk infot, vabaseoseid, tekstinartsissismi ja mina esiletõstmist. Kumbki artist ei kaldu olulisel määral sellisest kohustuslikkusest kõrvale. Aga ütleme, et see on selline väheoluline formaalsus. Kui Okym Riimi tekstid on paranoilised, tigedad, keeltväänavalt gängstad “vananaev pedofiil sebib arenbiiga noort tussi”, siis Põhja-Tallinna tekstid on rahulolevad, selgelt oma tahet väljendavad ja puised “asjad võtavad aega alati, enne kui nad realiseeruvad, meil on aega nagu vanasti, lihtsalt elu on keerukam”. Okym Riim mõistab teha ka head huumorit, isegi kui see on üleekspluateeritud Osila žanr “Helar Osila laena sviiter”. Okym Riim ei ole teab mis hiphop, pigem on see dusbtep või techstep. Võõrandunud helide maailm, mis koos eeskujulikult artikuleeeritud MC tööga kõlab ehk nii, nagu eesti räpp varem pole kõlanudki. Äng, mis laotub laiali väga tehnitsistlikus ja rümiliselt hästi ülesehitatud ruumis.
Põhja-Tallinn siinkohal teeb aga oma vahest veidraima käigu. Esitledes ennast teatava subkultuursuse kaudu, ilmneb lugudes lausa meiemehelikuks minev rahvalikkus: “Na-na nananana na-na, vala pitsid täis, võta napsu!”. Plaadil figureerivad veel ka lastekoor “Meil on aega veel”, tarmopihlaplik emotsioonist tühjaks imetud armastuslaul “Armupalavik” rickymartinliku kitarriga, 80ndate keskpärast eesti hevit meenutav “Räpp & Roll”, mis on lausa camp, 90ndate päkapikudisko stiilis naise ja mehe vaheline keemia “Nii lihtsalt ei saa” ja vilets A-Rühma koopia “Bakter”. Siia tuleb veel lisada lugu “Psühh”, mida ilmselt varsti hakkavad retsblatnoid oma emadele laulma. Ühesõnaga, plaat, mis alguses tundub räpiplaadina, muutub üsna ruttu mingiks täiesti isemoodi elajaks, millesarnast teist ma ei teagi Eestis. Mingisugune uutmoodi pophübriid, kes käib mööda maad ringi ja neelab inimesi alla nagu Põhjakonn.
