Nostalgiline postkaart Joe Dassini saatel
“Eestlanna Pariisis” (“Une Estonienne à Paris”)
Lavastaja Ilmar Raag, stsenaarium Ilmar Raag, Agnès Feuvre ja Lise Macheboeuf, operaator Laurent Brunet, muusika Dez Mona, produtsendid Riina Sildos, Miléna Poylo ja Gilles Sacuto, peaosades Jeanne Moreau, Patrick Pineau ja Laine Mägi.
Esilinastus 4. augustil 2012.
Romantiline draama “Eestlanna Pariisis” paigutub siinse kinovaataja jaoks kahe äärmuse vahele – ühelt poolt Eric Toledano, Olivier Nakache’i elujaatav “1 + 1” ja teiselt Antti Jokineni muserdav ajaloopilt “Puhastus”. Ehk siis – ühelt poolt üks viimaste aastate menukamaid prantsuse filme, mis siinseski kinolevis linastusrekordeid löönud, ning teiselt poolt eesti rahva lõppematuid kannatusaastaid käsitlev linalugu, mis on kirjutatud Soomes ja milles mängivad soomlased.
Ilmar Raagi “Eestlanna Pariisis” on koostööfilm, milles kohtuvad üks meie paremaid, kuid filmis alakasutatud näitlejannasid Laine Mägi ja prantsuse filmikunsti elav legend Jeanne Moreau. Ajakajalises plaanis puudutab “Eestlanna Pariisis” nagu “Puhastuski” avamata paiseid rahvuslikus eneseteadvuses, mis on kujundanud eestlaste enesehinnangut viimase poole sajandi jooksul – provintslik piiratus, kadedus, püüd saada “eurooplaseks” ükskõik mis hinnaga. Inimlikus plaanis on “Eestlanna” aga soe ja lihtne lugu armastuse ning läheduse vajadusest, mis ei muutu ka siis, kui inimene vananeb.
Režissöör ise on öelnud, et loeb oma eesmärgi täidetuks, kui film suudab vaatajale anda veidikenegi lootust. Selles ei tule kahelda – tonaalset liikumist hämarusest helgusele kinnitavad karakterite sisemine areng ja tegevusliin. Suletud ja kinnistunud mudelid seatakse küsimuse alla ja lõhutakse, et kehtestada uus kord: Anne (Laine Mägi) senine elukorraldus lõpeb ema surmaga, Frida (Jeanne Moreau) elukorraldus Anne tulekuga, Stephane’i (Patrick Pineau) elukorraldus Anne minekuga, millest saabki uus algus kõigile kolmele. Peale selle avab Anne ka hapuks läinud suhted kohaliku väliseesti kogukonna vahel – teema, millest eesti film seni polegi rääkinud.
“Eestlanna Pariisis” annab lootust mitte ainult sisulises plaanis – ta näitab, et ka koostööfilmist võib saada linalugu, millel tänulikke vaatajaid mitte ainult selles riigis, kust pärit suuremad rahad ja staarid. Samuti osutab “Eestlanna” meie näitlejate võimekusele ka rahvusvahelisemas kontekstis – Laine Mägi nüansirohke tegelaskuju kõrval tegi meeldejääva episoodilise rolli Helle Kuningas, kelle talenti on eesti filmis häbiväärselt vähe jäädvustatud.
