Viktoria Ladõnskaja: Perenaine ja kakskeelsus
“On soovitatav, et kumbki vanematest räägiks oma emakeeles, see tähendab keeles, mida ta hästi tunneb. Tõenäoliselt hakkab laps niimoodi hiljem rääkima – aga kui hakkab, valdab kohe kahte keelt.”
Teoorias on see kõik väga ilus. Praktikas valitseb meie kodus aga riik riigis koos oma isikliku riigikeelega. Meie “kodune keel” on segu vaoshoitud eesti ja klassikalisest vene keelest, mis on vürtsitatud vene vandesõnadega ning millesse on pikitud inglis- ja saksakeelseid lendsõnu. Meie saame üksteisest aru. Raadio soleerib kõige sagedamini eesti keeles. Telefon suhtleb isaga tihti soome ja saksa keeles.
Ka perekondlik meediatarbimine on meil veidi kummaline: ema (kes määratleb end kui venekeelset) jälgib Eesti telekanaleid, loeb eestikeelseid ajalehti ja hoiab pöialt Liisi Koiksonile. Isa (põhirahvuse esindaja – riigivõimu kandja) hirnub huumorisaate “Naša Russia” peale, fännab Žirinovskit ja tsiteerib “Briljantkätt”. Otsustasime, et isa hakkab lapsega rääkima eesti ja ema vene keeles. Nii oleks loogiline. Kuid isa läheb pidevalt üle vene keelele ja ema täiendab rikast vene keelt täpsustavate eestikeelsete lausetega. Et lõpuks ennast ja tütart mitte segadusse ajada, otsustasime hakata asju nimetama korraga kahes keeles. Näiteks “See on karu. Karu nimi on Мишка”. Siis aga rikkus isa kõik ära, kui nimetas plüüsist lehma sõnaga свинья (siga). Sest lehm ei saa ju nii paks olla.
Aga kui me läheme liivakasti mängima, saab kakskeelsusest eri rahvusest lastega mängimisel hästi toimiv salakeel. Tähendab, võõras keel pole mängimisele takistuseks. Meil on kolm lemmikmänguväljakut. Ja igaühel on popid ise mängud. Ühel mängivad poisid “kanterit”: kes viskab ükskõik mida kõige kaugemale. Teisel kuulsime ühel päeval laste omavahelist juttu: “Mängime, et sina oled vene pätt, aga mina eesti ment!” Integratsioon toimib! Kolmandal mänguväljakul teatas üks meie uutest “maailma parimatest sõbrannadest”: “Ma kuulsin, et te räägite välismaa keeles... Aga mina võin laulda teile saksa keeles!”
Schni schna, schnappi schnappi, schnappi schnapp...
Sehr gut! Väiksed lapsed on tegelikult äärmiselt tolerantsed olendid. Nad mõistavad üksteist suurepäraselt ka ilma keeleta. Neile on põhimõtteliselt täiesti ükskõik, kas teha liivast jäätist või мороженое’t.
Kui tütar oli pooleaastane, ütles ta “emm”, kuid ma olin sada protsenti kindel, et see oli juhuslik. Mis “emm”, kui ma kordasin talle 200 korda päevas мама? Aga kui ta haigeks jäi, sai selgeks, et ma olengi “ema”. Eesti isa oli erakordselt uhke... kuid siis tituleeris tütar ta vene папа’ks.Koduperenaise päevik... on uus rubriik, kus ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja räägib oma elust pärast lapse sündi.
