Toivo Tänavsuu: Mõtteid hullumajast
Esiteks käisin ma esimest korda elus hullumajas, külas ühel sõbral, kes sinna sattus. Teiseks sõitsin üle hulga aastate pisut Tallinna ühistranspordiga. Kahe kogemuse vahel on üllatavad sarnasused.
Sõber oli hullumaja vastuvõtuosakonnas, mis patsiendi jaoks on kõige jubedam paik psühhiaatriahaiglas. Võiks isegi öelda, et see peab küll püstihull olema, kes sinna vabatahtlikult sattuda tahab. Kokkuvõtlikult on tegu vanglaga, kuhu hullud paigutatakse selleks, et nad läheksid veel hullemaks (tegelik eesmärk on küll vastupidine). Ja kui nad lähevad hullemaks, saavad nad süsti nagu marus rebased. Ning korraks saabub näiline rahu.
Vaimuhaigla vastuvõtuosakonnas läheks igaüks hulluks. Klaustrofoobiat õhutavates ruumides puudub värske õhk. Turvamehed ja muud sinistes kitlites tegelased käivad avatud (ent trellitatud) akna all suitsu pahvimas ja toss kandub üle “palatite”. Midagi seal vastuvõtus teha pole. Mingit teraapiat ega meelelahutust pole. Nutividinaid, raadiot ega raamatuid ei lubata. Vahi ainult telekat (aga mida sealt tänapäeval tuleb?) ja tuia niisama ringi.
Ruumid on vanad, kõledad ja umbsed. Personal paistab üsna sõbralik, kuid kohati kärsitu ja silmanähtavalt oma tööst mitte just ülemäära vaimustunud.
Lillasilmsed hullud, täis rahusteid, jälgivad silmanurgast elurõõmuta turvamehe tööpiinu. Kui mõni hull – nimetame teda Vaarikaks – ei saa ka kuuendal korral aru korraldustest mitte võõraid tülitada, ühmab keegi sinikitlis mees meditsiiniõele: “Tee talle lõpuks ometi süst ära!” Mis siis, et Vaarikas pole ohtlik, vaid tasase loomu ja vaikse jutuga mees lihtsalt seesmiselt kisendab seltskonna ja suhtlemise järele. Inimesi pressitakse justkui jõuga raamidesse. Üleliigsed pinged on keemiaga alla surutud. Inimesed otsivad õiglust ja inimlikkust, kuid piltlikult öeldes jooksevad peaga vastu betoonseina.
Sarnased varjatud pinged podisevad ka Tallinna ühistranspordis või Eesti näilises eduühiskonnas tervikuna.
Viimati sõitsin trolliga rohkem umbes kümme aastat tagasi (soovitan kõigile autojuhtidele, profülaktika mõttes). Kontrast autosõiduga on vägev.
Bussi- ja trollijuhid on palju kärsitumad. Vajutavad – kärts – gaasi, ja – mürts – pidurit nagu hullumeelsed. Kiirustavad kusagile. Vanasti nii ei olnud.
Peatuses ootava rahva kohale kerkib tipptunnil paks suitsupilv. Kõik tõmbavad, et saabuks hetkekski rahu. Osa laseb nikotiiniaurud välja vahetult pärast trolli uste sulgemist. Vanasti nii ei olnud, õhk oli peatustes puhtam.
Nooremad vanematele istet ei paku. Neil on ükskõik, jätku rahule. Nad on klammerdunud oma nutitelefonide külge. Vanasti olid asjad teisiti. Lõpuks: kas ei suru kallutatud jõud meid omal moel vägisi raamidesse ka väitega, et Reformierakonna rahastamine on tegelikult aus ja läbipaistev. Ja üldse oleme järjest jõukust koguva rahvana kindlalt teel viie Euroopa rikkama riigi hulka.
