Viikingi lahkumine
Vésteinn Hafsteinsson (51) räägib Ekspressile antud eksklusiivusutluses, miks ta Gerd Kanteri treenimise lõpetada otsustas.
Peaaegu kaks meetrit pika ja stoilisena; silmadega, mis terashallid nagu Põhja-Atland, vastab Vésteinn Hafsteinsson üsna hästi ettekujutusele keskmisest islandlasest. Kuid üks jututeema paneb isegi Vésteinni erutuma. See on kettaheide; spordiala, mida ta peab ülemaks vasara, kuuli või oda lendusaatmisest, sest ketas vuhiseb käest minema keeruka vindiga.
“Kettaheide on nagu klaverimäng,” ütleb Vésteinn. “Mida rohkem seda teed, seda paremini välja tuleb.”
Vähestel on ketta heitmine tulnud välja paremini kui temal ja Gerd Kanteril üheskoos. Tänaseks lõpusirgele jõudnud koostöö on tosina aasta jooksul toonud kuld- ja pronksmedali olümpialt ning kulla, kaks hõbedat ja pronksi MM-võistlustelt.
Et Kanteril on lootust saada maailma parimaks, sai Vésteinn aru kohe, kui Kanterit – Raul Rebase poolt vaid mõni päev varem tänavalt leitud talenti – otsustaval kõnnakul saali sisse astumas nägi. Samas pole tema ja Kanter sugugi hingesugulased, kes pärast treeningut pubisse läheks kruusi õlut tegema. Omal pisut kohmakal moel naerma prahvatades ütleb Vésteinn, et Kanterit ja teda ühendab vaid see, et mõlemad on inimestena “uskumatult igavad”; sellised, kes välismaal olles naljalt oma hotellitoast välja ei tule. Kuid Raul Rebasega on klapp sisuline. Vésteinn loeb Rebast oma mentoriks.
Vésteinn oskab hoida saladusi. Ja neid soovi korral ka avaldada.