Usaldusväärsuse küsimus. Kes on Neinar Seli?
Eesti Olümpiakomitee presidendiks pürgiva Neinar Seli tegemisi on korduvalt uurinud õiguskaitseorganid, kuid alati on ta karistusest pääsenud.
“Tahaks loota, et alanud valimistest tuleb aus ja läbipaistev, sporti esmaseks seadev protsess. Usun spordiajakirjanike professionaalsusesse liba- ja poriteemasid vältida.” Nõnda kirjutas EOK presidendikandidaat Neinar Seli nädalapäevad tagasi avalikus pöördumises.
Teadmata, mida auväärt isand “liba- ja poriteemade” all silmas pidas, tasub spordiavalikkusele, iseäranis neile, kes 8. novembril EOK-le uue presidendi valivad, tuletada meelde olulisi teemasid. Olümpiahartas ehk “spordi põhiseaduses” ei leidu sõna “raha”. Vastupidi – räägitakse eetikast ja eeskujulikust käitumisest. Seega kõik need, kes räägivad valimiste eel peaasjalikult rahast ja hindavad kandidaatide kaalukust nende äriedu, EOK kauka täitmise potentsiaali põhjal, tegelevad libateemaga.
Spordi tähtsaimaks printsiibiks peetakse ausust, fair play’d. Nii nagu jalgpallur ei tõtta rünnakule, kui vastasmängija vigastada saab, vaid lööb palli auti (kuigi reeglid lubavad edasi mängida), nii tuleks ka olümpiakomitee presidendilt nõuda eelkõige eeskujulikku käitumist, korrektsust nii kirjapandud kui ka kirjutamata seaduste järgimisel.
Ettevõtja, majaomanik või jahimees võivad seada prioriteediks vahendeid valimata maksimaalse kasumi, miljonivaate või haruldase trofee saavutamise. Kõrvaltvaatajad võivad imetleda või küsida – kas häbi ei ole? Kui aga “saavutaja” soovib kas või kauges tulevikus olla avalikus ametis, teistele eeskujuks, tuleb vahendeid hoolega valida.
Sport on heas mõttes mustvalge valdkond. Kunagine miljonite iidol Lance Armstrong oleks kuulutatud väärituks tõpraks ka siis, kui rahvusvaheline alaliit UCI oleks talle (näiteks puudulikult sõnastatud reglemendile, aegumisele, karistuse ebaotstarbekusele, teadmatusele, kas või süüdimatusele viidates) Tour de France’i võidud alles jätnud. Keelatud tegu jäänuks karistuseta, ent üksnes juriidiliselt. “Päris” elus juhtub seda aga pahatihti.
Neinar Seli ütles kolm aastat tagasi ühe kuriteo põhjenduseks järgmist: “Politseinikuna töötav tuttav küsis laenuks padruneid. Kuna mul olid need olemas, siis need talle ka andsin.” Seli oli kahtlustatav Eesti ajalooühes kõmulisemas kriminaalasjas, nn Otsalti kaasuses.
Tänane presidendikandidaat pääses oma sõbra Aivar Otsalti ja kümmekonna ekspolitseiniku kõrval kohtupingis konutamisest tänu prokuratuuri mõistvale suhtumisele. Menetlus lõpetati, sest Seli oli varem karistamata, tunnistas oma tegu ja tema süü polnud suur. Mehele pandi kohustus lunastada oma kuritegu, makstes riigile 13 000 krooni. Menetluse lõpetanud prokurör Margus Gross lausus: “Ma ei nõustu väitega, et Neinar Seli “pääses puhta nahaga”. Tõendamist leidnud kuriteos ei olnud tema süü suur, seega pidasin otstarbekamaks määrata talle rahalise kohustuse.”
Tuttav, kellele Seli 50 padrunit andis, oli endine komissar Janek Prits, kauaaegse politseiprefekti Aivar Otsalti eriline protežee, kes tegi Lõuna prefektuuris säravat karjääri. Edu valem oli sõprus prefektiga – ühised jahid, ühised saladused, ühised kuriteod. Kevadel 2009 mõisteti mõlemad süüdi salaküttimises ja riigi vara omastamises.
Ühest Otsalti omastamisloost käis jälle läbi Seli perekonnanimi. Neinar Seli abikaasat Kerstit kahtlustati selles, et ta aitas Otsaltil “tuuri panna” 10 000 krooni riigi raha. Otsalt otsustas osa oma sünnipäevapeo kuludest kirjutada riigi kraesse ja tellis OÜ Dorpat juhatuse liikmelt Kersti Selilt fiktiivse arve, nagu oleks OÜ Dorpat osutanud Ida Politseiprefektuurile 10 000 krooni eest majutusteenust, ning andis prefektuuri raamatupidamisele korralduse fiktiivne arve tasuda. Tegelikult OÜ Dorpat prefektuurile mingit teenust ei osutanud, Otsalt tasus sel moel “teenitud” rahaga osa peokuludest.
Seli sooje suhteid hiljem häbistatud ja kuritegudes süüdi mõistetud politseinikega kirjeldab katkend kunagisest leheloost: “Sügisel laste koolivaheajal puhkas Seli Egiptuses Sharm-El Sheikis. Samal reisil olid kaasas Lõuna-Eesti politseiprefekt Aivar Otsalt, Lõuna-Eesti liiklusjärelevalve ülemkomissar Marek Tiirats, kriminaalosakonna politseidirektor Arved Ant ja majanduskuritegude ülemkomissar Raivo Kiisk. Seli sõnul pole siiski mõtet sellest järeldusi teha. “Mina olin oma perega. Kes olid veel seal, need olid.””
Kõik nimetatud politseinikud on tänaseks eri kuritegudes süüdi mõistetud.
Ilmselt suurim võit, mis sõprus politseiga Selile tõi, oli Tartu KEKi peahoone ehk politseimaja rendileping.
Riigikogu arhiivis leidub stenogramm, kus varalahkunud Peeter Kreitzberg pärib riigikontrolör Mihkel Oviiri arvamust:
“AS Rondami lepingu sõlmimise lubamisel esitas Rahandusministeerium oma eriarvamuse, kus märkis, et paremate renditingimuste saamiseks oleks võinud välja kuulutada riigihanke või vähempakkumise konkursi, kuigi riigihangete seadus seda otseselt ei nõua. Vaatamata märkustele andis Vabariigi Valitsus Politseiametile lepingu sõlmimise loa. Politseiameti ja ASi Rondam vahel 22. jaanuaril 2004 sõlmitud üürilepingu kohaselt tasub riik aastatel 2005 ja 2006 üldpinna iga ruutmeetri eest üüri 162,5 krooni. Meenutagem, et riik oma ruume välja rentides küsib valdavalt alla 20 krooni ruutmeetri eest. Valitsuselt saadud loa alusel maksab riik ASile Rondam aastas
17 245 800 krooni renti. Mainitud hoone pole täielikult välja renditud ja ka praegu on võimalik üürida seal büroopindu. Aktsiaseltsi Rondam veebilehe andmetel on büroopindade keskmine renditase praegu 75–90 krooni, mis erineb palju 162,5 kroonist, millega rentis riik.”
Oviir vastas: “Kui üürile võtja oleks teinud riigihanke, oleks ta sellega oluliselt vähendanud kahtlustusi ja formaalselt koguni välistanud, et üürile võtmise otsus võiks olla riigile kahjulik või soodustada põhjendamatult mõnda äriühingut. Samas tuleb praktikat tundes möönda, et alati ei pruugi ainuüksi riigihanke või vähempakkumise korraldamisest majanduslikult enim põhjendatud otsuste tegemiseks piisata. Ka politseile ruumide üürimisel olnuks riigihange soovitatav, ent see poleks kõrvaldanud kirjalikult esitatud majandusliku analüüsi vajadust.”
Ühesõnaga, korrektne värk. Midagi kriminaalset AS Rondami, kus kunagi töötas ka tänane peaminister, ja politseijuhtide suhetes ei leitud – ega otsitudki. Lõpuks läks Tartu politsei ümberkolimine Seli pinnale siiski riigile kalliks. Mullu suvel mõistis kohus enne Otsalti aegu politseile pinda rentinud Märt Avarmaa firma kasuks välja 300 000 eurot.
Lisaks politseimajale sattus skandaali ka Seli isiklik maja. 1999. aastal ostis Seli arhitektuurimälestiseks tunnistatud maja Tammelinnas Elva tänaval. Ning alustas seal kohe ümberehitust, kuigi ehitusluba tal toonaste lehtede sõnul polnud – oli üksnes luba gaasivarustuse tegemiseks.
Sama aasta novembris koostas muinsuskaitseamet Selile akti kultuurimälestise rikkumise kohta: ümberehituse käigus oli lammutatud ahjud, eemaldatud siseuksed jne. Aktiga kohustati majaomanikku viima ehitustööd kooskõlla seadusenõuetega, mida Seli aga ei teinud. Vastupidi, kaks aastat hiljem tuvastas muinsuskaitse, et lammutamine jätkus. Tartu politsei keeldus tuima järjekindlusega kriminaalmenetlust alustamast – vastavatele keeldumistele kirjutasid alla Kalle Kolk, kellele prefekt Otsalt hiljem andestas joobes juhtimise, ja Arved Ant, kes hiljem koos Otsaltiga kohtu all oli.
Prokuratuur aga käivitas uurimise, sest leidis, et elamu on ümberehituste käigus oma autentsuse kaotanud ning sellega on tekitatud Eesti kultuurile ja arhitektuurile oluline kahju. Keskkriminaalpolitsei tellitud ehitusekspertiis tuvastas, et Seli eramu muinsusväärtus on renoveerimisel hävinud. Ent detsembris 2004 lõpetas prokuratuur menetluse.
“Keskkriminaalpolitsei ei tõendanud, et Seli oleks muinsuskaitseväärtusi tahtlikult rikkunud. Kui Seli hakkas eramut renoveerima, polnud ta teadlik selle muinsuskaitse alla kuulumisest,” resümeeris prokurör.
Seli värskeima “kriminaalse episoodi” üksikasjad jõudsid avalikkuse ette mullu suvel, mil Päevalehes ilmus lugu “Suurärimees Neinar Seli tõmbas looduskaitsealal loata puid maha, kirvetööd uurib prokuratuur”.
Kriminaaluurimisega päädinud raie toimus Otepää looduspargis Pülme järve ääres, kus asub Seli suvemaja. Mullu kevadel otsustas ärimees oma kinnistute sissesõiduteid ja elektriliini alust kuivanud puudest puhastada. Loata metsalangetamisega tekkis keskkonnale kahju, mis arvestuste järgi moodustas enam kui 6000 eurot, s.o kaks korda rohkem kui kuriteo koosseisuks vajalik. Maalehes ilmunud fotolt on aga näha, et Seli suvila ning järve vahele oli tekkinud kände täis lagendik ehk metsasalu asemele miljonivaade.
Uurimine jätkub. Juhtumiga tegeleb Keskkonnainspektsiooni Valga talitus, mida muide juhib Aivar Otsalti lähikondlase, ekspolitseinik Marek Tiiratsi lähisugulane. Mis muidugi ei tähenda, et uurimine poleks objektiivne.
Ringkonnaprokurör Külli Saks kinnitas, et kriminaalasjas on üks kahtlusalune. Kas see on Seli, keeldus prokurör vastamast.
Maalehest: “Seli viibis tööde ajal Kevadtormil. “Minule teadaolevalt võeti maha kuivanud puid vaid liini- ja teekaitsevööndis, ning kui tõesti ka mõni vööndist väljas olev puu, olen šokeeritud ning kompenseerin tekitatud kahju koheselt ning istutan uued puud,” selgitas ta.”
Niisiis - ikka üks ja sama jutt - “ma ei teadnud”, “eeldasin”, “olen šokeeritud”. Vägisi meenub paarikümne aasta tagune aeg, kus ühiskonnas kehtivate reeglite ülekavaldamine oli auasi.
