“Gaddafi juhtumist saavad õppida isegi Eesti noored!”
Euroopa hotell Tallinna sadama lähedal on veel varahommikuses udus, kui muidu end Pariisi ja Ameerika vahel jagav Michael Kirtley selle fuajees vett tellib. Eesti võiks olla tema jaoks tilluke tundmatu täpike kuskil Euroopa idaserval, aga tänavu on ta siin juba mitmendat korda. Kolmandik tema täiskasvanuelust on aga seotud olnud hoopis araabia ja islamimaadega, mida ta on käsitlenud ka oma paljudes artiklites.
Olete muu hulgas intervjueerinud Gaddafit. Kas tema käitumine on teid kuidagi üllatanud?
Kui Liibüas kevadel rahutused algasid, olin ma juhtumisi Marokos. Kõik ütlesid, et Gaddafi on kadunud viie nädalaga. Ei-ei-ei, vaidlesin mina, ta jääb veel võimule vähemalt viieks kuuks! Sest Gaddafi ei näinud end poliitilise liidrina, vaid omamoodi pealikuna, justkui vana araabia hõimujuhina. Seepärast ei saanud ta tegelikult üldse toimuvast aru. Kui keegi astus talle vastu, lasi ta need inimesed lihtsalt ära tappa.
Olen täiesti kindel, et Gaddafi ei uskunudki kuni lõpuni, et teda tõesti troonilt tõugata tahetakse. Ta ei saanud olukorra tõsidusest aru ega lahkunud riigist.
Aga spetsialistina nägite te Araabia kevadet ja järgnevat ette?
Minu jaoks oli väga üllatav, et Araabia kevad sai alguse just Tuneesiast, kus haritud inimeste osakaal rahva seas on väga suur ning juhid ise teadlikult utsitasid inimesi õppima. Muidugi, internet ja sotsiaalmeedia avaldasid suurt mõju sellele, kuidas inimesed oma rolli selles maailma osas tajuvad. Kui mees paneb end tänaval põlema, nagu juhtus Tuneesias, teavad sellest Facebooki ja Twitteri kaudu kõik. Samuti naise hukkumisest Egiptuses. Nad muutuvad sümboliteks.
Tegemist oli omamoodi inspiratsiooniga, mida üksteisele pakuti. Aga neid riike ei saa sugugi ühe mõõdupuuga võtta. Egiptus on palju keerulisem ühiskond kui Tuneesia, Liibüa jälle palju mässulisem... Ka Marokos leidis aset Araabia kevad, aga kuna sealne kuningas on suuresti sümboolse võimuga, ei tahetud teda üle parda heita, vaid ühiskonda muuta. Kuningas lõikas kasu asjaolult, et inimesed tahtsid tema allesjäämist. Samal ajal nägi ta, et saab aidata inimestel oma saatust ise juhtida. Liibüas, Egiptuses ja Tuneesias olid inimesed lihtsalt vanast režiimist väsinud.
Ben Ali, Gaddafi, Mubarak, kes olid võimul olnud 25–40 aastat järjest, vananesid ka ise. Nende arusaamad valitsemisest olid vananenud, nad isegi ei adunud, milline jõud oli pead tõstmas ühiskonna põhjakihtides.
Mis võiks edasi juhtuma hakata? Ka Araabia talvest on räägitud.
Umbes kümme aastat tagasi rääkisin ma ühe mõjuka araabia diplomaadiga, kes ütles, et ainult kaks araabia riiki mõjutavad teisi – Egiptus ja Saudi Araabia. Egiptuses juhtuv määrab ära, mida teised mõtlevad. Ma arvan, et hinnanguid on õige aeg anda viie aasta pärast.
Aga kõik revolutsioonid on segased ja ei saa eeldada, et araabia maailmas toimuks revolutsioon teistmoodi. Inimesed, kes astuvad üles autokraatlike liidrite vastu, seisavad silmitsi uue süsteemiga. Egiptuses ja Tuneesias on inimesed valinud islamistliku valitsuse. Mulle meenutab see Venemaad pärast kommunismist loobumist – nad pöördusid tagasi kiriku poole. See ei tähenda, et ühiskond pöörduks džihaadi. Nad otsivad põhiväärtusi, püüavad aru saada, mida toimunu neile tähendab.
Arusaam, et nad on kõik lääne vastu, antiameerikalikult meelestatud, on väär. Nad pole lääne vastu, vaid tunnevad, et lääs ei toeta neid, ja see võib toota väärarusaamu.
Väärarusaamadest rääkides – üks hiljuti Ameerikas valminud film tekitas muslimite seas raevupurske.
Tegelikult hakkab sellise filmi pärast mässama üliväike osa inimestest, aga nad saavad meedias palju tähelepanu. Suuremat osa muslimeid ei huvitanud see üldse – see oli lihtsalt üks rumal film! Paljude muslimite suhe religiooniga pole ka üldse nii kirglik. Pigem tuntakse lääne survet – mitte seda, et üks inimene ründas kogu islamiusku.
Ekstremistid, kes filmile reageerisid, on võimelised väheste inimestega tegema väga palju kära. Nad arvavad, et kõik lääne inimesed mõtlevad samamoodi nagu see üks filmitegija. Ja seetõttu on nendega ka väga kerge manipuleerida. Aga kui arusaam isiku- ja sõnavabadusest neis maades kasvab, siis sellist tüüpi reaktsioonide arv väheneb.
Kuigi ma ise olen islamimaades palju käinud, ka koos oma lastega, pole mind isiklikult kunagi rünnatud...
Aga teil oli siiski eluohtlik intsident ühe artikli pärast.
Tegin aastaid tagasi ajakirjale Geo loo ühest saladuslikust kogukonnast Alžeerias.
Nad polnud meie mõistes ekstremistid, vaid fundamentalistid, kes elasid Kesk-Alžeeria Ghardaia linnas. Mina ja mu eksnaine (töötasime tollal koos) otsustasime teha võimatut ehk loo sellest kogukonnast. Kõik selle linna naised elasid sisuliselt müüri taga, nad olid ühiskonnast äärmiselt eraldatud ja kodust välja minnes kandsid alati burkadega sarnaseid ürpe. Mehed olid seal välismaailmale muidugi palju rohkem avatud, sest nad olid kaupmehed.
Olime kohapeal päris pikalt ja jälgisime nende igapäevaelu. Selles polnudki midagi karjuvalt erilist, aga kuna nende maailm oli seni olnud kinnine ja saladuslik, muutis see materjali eriliseks.
Mõni aeg pärast artikli ilmumist olime mujal Aafrikas, kui tuli kõne Geo ajakirjast: “Kui lähete tagasi Alžeeriasse, teid tapetakse...” Ja me polnud kirjutanud midagi solvavat!
Minu plaan oli tõesti naasta Euroopasse Alžeeria kaudu ja hoiatustele vaatamata otsustasin seda ikkagi teha.
Kohalikud olid tõesti vihased, aga õnneks ei tundnud nad mind ära. Alles hiljem Prantsusmaal kohtusin inimesega, kes meile tausta selgitas: enne artikli ilmumist polnud kogukonna meestel aimugi, kuidas nende naised müüri taga elavad. Korraga teadsid nad üksteise kohta rohkem kui kunagi varem, artikkel tekitas nende ühiskonnas suure meelepaha ning juhtunus süüdistati meid. Mõned kohalikud usujuhid olid istunud pärast artiklit kokku ja arutanud minu suhtes fatwa’t, mis nõudis meie tapmist, kui me veel Alžeeriasse tuleme.
Muidugi polnud me õnnelikud, aga erinevalt Salman Rushdie’st ei läinud me meediasse. Ja see hoidis segaduse ära.
Aeg läks, me isegi ei mõelnud enam juhtunule. Kuni kaks aastat hiljem saime kõne, et Alžeeria usujuhid tahavad meiega kohtuda. Mis siis nüüd!? Saime kokku ühes Pariisi hotellis ja selgus, et alžeerlased tulid vabandust paluma!
Selle pika loo käigus jõudsid kaks eri maailma üksteise mõistmiseni – järelikult on see võimalik küll!
Eestisse tulite tegema üht filmiprojekti. Mida see endast kujutab?
Minu jaoks samastub Eesti praegu suure seiklusega. Olen aru saanud, et eestlased pole samasugused nagu ülejäänud eurooplased. Olen kohanud siin noori inimesi, kes mõtlevad tõeliselt suurelt. Ja projekt, millega me töötame – World Memory Film Project (WMFP) –, seisneb suuresti selles, et anda Eestile laias maailmas kõvem hääl.
Koostöös eestlastega plaanin ma teha filmi, mis koosneb väikestest filmidest, mida inimesed kogu maailmast meile saatma hakkavad. Alustame Eestist, läheme edasi Ida- ja Kesk-Euroopasse, küsime inimestelt lühikesi filme nende mälestustest, mis seostuvad sõnadega rõhumine või xenocide – sellise sõna me leiutasime –, mille tagajärjel on hukkunud paljud inimesed, aga paljud läänes ei tea sellest midagi.
Olen märganud, et mälestuste asjus ei anta noortele kuigi palju sõna. Vanemad inimesed arvavad, et noored ei saa vanadest asjadest midagi teada, sest ei elanud sel ajal.
Tegelikult traumeeriti rohkem kui üht põlvkonda, kaudselt said kannatada isegi vahetute kannatajate lapselapsed.
Miks ma töötan just noortega? Noored usuvad, et asju saab muuta, et maailma on võimalik parandada ja nende hääl loeb. Just seda nägimegi araabia maades, kus üles tõusid peamiselt noored.
WMFP ei räägi ainult minevikust, vaid sellest, kuidas minevikku kasutada parema tuleviku nimel. Tagasiside siiani on olnud äge. Oleme käinud Poolas...
...ja homme lähete Ukrainasse.
Jah, needsamad noored Ukrainas, Poolas, Eestis või Rumeenias on osa suuremast maailmast – nad nägid, millised õudused leidsid aset Liibüas või Süürias või Rwandas. Sellepärast peavadki noored rääkima ja omi tundeid väljendama – kui me seda ei tee, võib korduda sama.
Sellised asjad juhtuvad siis, kui inimesi ei kuulata. Mubarak löödi minema, sest ta ei kuulanud inimesi. Gaddafiga sama lugu! Kui ta oleks inimesi kuulanud, oleks ta siiani Liibüa juht.
Meie idee on tekitada sotsiaalmeedia, video ja youtube’i põlvkonna abil üleilmne kogukond. Et siinseid lugusid teataks ka Ameerikas. Kui ma väike olin, käisid õudusjutud Nõukogude Liidu kohta. Koolis räägiti, et sealt tulevad pommid.
Miks te tahtsite alustada just Eestist?
Ma tundsin, et siin mind mõistetakse ja mu ideed toetatakse – meil tekkis ühine unistus.
Paljudes maades räägitakse, aga ei tegutseta. Eestlased tegutsevad. Ja eestlased mõistavad tänu oma kogemusele paremini ka araabia asju.
■On intervjueerinud tosinat maailma liidrit, sh Mandelat, Gaddafit, Arafati ja Hazef Al-Assadit.
■France24 kommentaator.
■filmitegija.
■Rändur.
