Nädala raamat: Legaalne kultuurieugeenika

Mihkel Kunnus “Minu eugeenika saladus”
Jumalikud Ilmutused, 2012. 265 lk.

Eugeenikat peetakse pahaks asjaks, viisakad inimesed sellega ei tegele. Eugeenika ei tähenda Eugen Kapi elu ja töö uurimist, vaid tõutervishoidu. Ehkki tõutervishoidu katsetas praktikas suur saksa rahvas lipnik Aadu juhtimisel, sõnastas eugeenika põhimõtted hoopis briti antropoloog Sir Francis Galton 19. sajandi teises pooles. Esseist Mihkel Kunnus ei ole pehmeke. Lisaks kahekordsele kõrgharidusele (keemia ja semiootika) tuntakse teda ka kickboxi’i meistrina nuumkaalus. Kuna inimeste tõutervishoiuga tegelemise välistavad mitmed seadusepügalad nii Eesti kui rahvusvahelises õiguses, on Kunnus võtnud oma missiooniks näidata, mis on kultuuris liigset, kasutut ja kahjulikku ning mida väärtustada ja arendada.

See pole teile mõni “Minu...” sarja raamat, vaid tõsine tükk argumenteeritud, kaalutletud ja selget mõttejoont ajavat kriitilist analüüsi. Intelligentsemat sorti lugeja võib Kunnusega ka mitte nõus olla, ent lahmimises või tühjas epateerimises ei saa autorit küll kuidagi süüdistada, isegi kui artikli pealkiri on näiteks “Miks maailm oleks teatrita parem paik” või “Erinevus rikastab ebameeldivusi”. Analüüsivõimetul lugejal käib tekst niikuinii üle pea – kui ikka vaim ei küündi, võiks Kunnusega pigem kickboxi’i-ringis kohtuda, saab vähem haiget.

Kunnuse esseistika on hõrk lugemine, umbes nagu väljakutsuva lõhnaga juust või terav idamaine roog, millest eemale ehmudes jääb ilma suurepärasest kogemusest. Ta kasutab väljendeid nagu “fašistlikud lehmad”, võrdleb üleskutset “Rohkem tolerantsust!” üleskutsega “Rohkem aborte!”. Ta põimib tekstidesse keerulisi võõrsõnu ja ulatuslikke kirjandusviiteid, mis kas või arvustajat kui Mihkel Kunnusest tagasihoidlikuma eruditsioonitasemega isikut esialgu pelutasid. Hirm on asjatu, sest – küllap tänu koolmeistritööga lihvitud oskustele – Kunnus ei loobi mõttelõngakera mööda tuba, vaid tõmbab ruumi trossi, mida mööda liikudes lugeja peaks suutma ka suuremate taustateadmisteta essee lõppu pärale jõuda, võtku see pealegi aega. Ütlen ausalt, nädalaga jaksasin läbida vaid kolm esseed, kuid kogemus oli võimas.

Esseistika ilmub Eestis peamiselt ajakirjade ja ajalehtede veergudel. Kui ajakirju veel alles hoitakse, siis lehtedel on kurb komme pliidi alla kolida ehk eugeniseeruda, on selleks siis põhjust või mitte. Tänuväärne, et Kunnuse teravsulgsed ja nähtavasti ka aastate pärast lugemisväärsed artiklid, mis ilmunud ka Eesti Ekspressis, on viimaks kindlate kaante vahele jõudnud. Kaua võib, et riiulit asustavad vaid Kristevad, Bourdieu’d, Rortyd.