Sestsaadik on juhtunud nii mõndagi. Alates Eesti politsei läbi aegade kõige jõulisemast etteastest kevadel 2007 ja lõpetades ühe häbiväärsemaga aasta tagasi Viljandis.

Viljandis juhtunut silmas pidades on “Kõik mendid…” maaletoojad ovatsioonid ära teeninud. Paremat ajastust on raske tahta. Kui “Treeningpäev” küsis, kas alamakstud politseinik tohib rikka narkokurjategija vahistamise asemel ära tappa ja tema raha endale võtta, siis “Kõik mendid…” keskendub sellele, kas politseinik peab tema vastu käe tõstnule keerama ette teise põse või tõstma nuia.

Film Rooma märulipolitseinike igapäevatöö mõjust nende vaimsele tervisele ja eraelule; põgenemisest vennaskonda, mis andestab kõik, peaks olema kohustuslik kõigile Eesti sisekontrolli-, märuli- ja patrullpolitseinikele. Aga ka neile, kes võtsid Viljandi juhtumi teemal sõna avalikult, netikommentaarides või omaette, köögis maika väel suitsu tehes. Ning neile, keda ei jäta külmaks Itaaliat täna ja Eestit ilmselt ülehomme vaevav probleem – neonatslike meeleolude esiletõus seoses lõputu muidusööjate tulvaga lõunast ja idast.

Immigrantide ja neonatside võitlus (sh poliitikute omakasupüüdlik passiivsus ses küsimuses), millesse politseinikud sekkuvad väljaspool ametikohustusi, kuid ametist tulenevaid volitusi ja vahendeid ära kasutades, on selle filmi hea ja kurja telg. Kastmeks Itaalias mitu korda aastas ette tulevad jalgpallihuligaanide korraldatud tänavalahingud, politseinike jõhkrad siseringi naljad, persses pere-elu ja viimseni pingul närvid, mis tekitavad pideva ootuse “Löö! Sülita! Solva! Anna ainult võimalus!”, et siis ennast nuia abil välja elama saaks asuda.

Tulemuseks on olukord – ja juba esimesed kaadrid loovad sellest võimsa sümboli –, kus on väga raske vahet teha, kummal pool rindejoont on kurjategijad, halvad inimesed. Jah, seadus on mundrikandjate poolel – ent hea ja kurja mõõduks seadus ja kohus alati ei passi.

“Kõik mendid…” on endise Itaalia sõjaoperaatori Stefano Sollima debüüt täispika mängufilmi režissöörina, ja arvustuste põhjal kindlasti õnnestunud debüüt. Põhilise etteheite on ära teeninud lavastaja püüd vägivalda mõista, kaastunne jõhkratele politseinikele.

Samas võib arvata, et need etteheited lähtuvad (filmi-)kunstis kehtivatest dogmadest, millel on vähe pistmist tänaval toimuva võitlusega hea ja kurja vahel. Kunstis võib politseinik tänaval peksa saada, päriselus ei saa riik endale nõrka politseid lubada.

Tallinnas kinos Sõprus