Vaimulik sõim
18. oktoobril avasin Temnikova ja Kasela galerii vahendusel Vinzavodi Fotolofti galeriis näituse “Sild sinna ja tagasi”. Samas kõrval Pop/off/arti galeriis avati Jaan Toomiku näitus “Otse paradiisi”. Enne avamisi puhkes totter skandaal. Sergei Hudijevi nimeline õigeusklik aktivist koos grupi seltsimeestega kirjutas kaebekirja Moskva linnapeale ja prokuratuurile, kus nõudis veel üles riputamata näituselt teose pealkirjaga “The Final Snack Remixi” maha võtmist. Osa pöördumisest avaldas Izvestija. Aktivistide sõnul olevat tegemist “pühadust teotava teadliku provokatsiooniga”, mille eesmärgiks on “rikkuda avalikku korda ja kutsuda esile rahutusi”. Samas ähvardatigi blogides ja kommentaariumides kunstikeskust pogrommiga.
See ei ole aktivistide esimene rünnak kunsti vastu. Tänapäeva äärmuslik natsionalism esineb üha häälekamalt religiooni nimel. Õõvastavaim näide on ajatolla Khomeini poolt välja kuulutatud fatwa Salman Rushdie’le. Moskvas vandaalitsesid aktivistid juba 2003. aastal näituse “Ettevaatust, religioon!” saalides, näituse korraldajad kaevati aga kohtusse. Kohtuprotsess kestis kaks aastat, lõpuks mõisteti kõik süüdistatavad õigeks. Mõni aasta hiljem mõrvati Anna Altšuk, üks näituse peakorraldajatest. Peksmise ja vägivalla ohvriteks on sattunud väga paljud vene kunstnikud. Äsja mõisteti reaalne vanglakaristus Pussy Rioti artistidele, kes pühakojas meelt avaldasid. Kuu aega tagasi korraldas Marat Gelman Pussy Rioti toetuseks oma Vinzavodi galeriis näituse “Vaimulik sõim”. Taas ründasid galeriid aktivistid. Rahutuste laialiajamiseks pidi OMON kahel korral kogu kunstikeskuse sulgema. Kolmandal korral suleti kunstikeskus pommiähvarduse tõttu. Vandaalitsemise tagajärjel pidi Gelman oma galerii kinni panema. Praegu tehakse seal remonti.
Protestijate ja laamendajate seas domineerisid asotsiaalid. Kergesti manipuleeritavat kaadrit ei tule kaugelt otsida. Kohe nurga peal pargis, Vinzavodi hiigelsuure reklaamtahvli all käib kiriklik kaubik kodututele suppi jagamas. Ümbruskonna seinad on täis soditud roppusi ja sõimu Gelmani aadressil.
Galerii Fotoloft palkas näituse “Sild sinna ja tagasi” kaitsmiseks turvamehed. Avamise meeleolu oli ärev, ekstsesse siiski ei toimunud. Vandaalitsemisest ei pääsenud aga seegi väljapanek. Päev pärast avamist külastasid galeriid kodanikud aktivistid. Lahkudes lödistasid nad galerii paraadtrepi täis mingit eriti teravalt ja jälgilt haisvat ollust, mida oli kasutatud ka Gelmani galeriis. Vaip tuli välja vahetada. Protestiaktsiooni läbiviimise stiil jätab õigeusklikest mitte vaimulike inimeste, vaid skunkside mulje. Tuleb välja, et “Final Snack” portreteerib mandumist ja labastumist täpseminigi, kui ma arvasin.
Peeter Lauritsa näitus “Sild sinna ja tagasi” jääb Moskvas galeriis Fotoloft avatuks 10. novembrini 2012.
