Mart Kivastiku “Vietnami retsept” hingeotsingu umbteedel ei uita. Tegu on inimnäolise reisiromaaniga, mis ei levita võltsi mõtet, otsekui võiks iga lennupileti ostnud mammi või onkel tunda end “harmoonias elavate pärismaalaste” keskel “tõelise inimesena”. Vietnam on väga kaugel ja maailma nägemine vietnamlase silmadega pole kahvanäole jõukohane. Me ei saa iialgi teada, mis toimub inimeste sees, kes konserveerivad ja panevad vaatamiseks välja rahvajuht Ho Chi Minhi ja hiidkilpkonn Cu Rua, kogu rahva vanaisa.

See ei tähenda, et tasapisi ei võiks liikuda lähemale vietnamlaste mõistmisele. Raamatu peategelane, Poiss, kes esiotsa pelgab nuudlisuppigi, saab oma mõttemaailma hammasrattad lõpuks päris kenasti vietnamlaste omadega sobivas taktis jooksma. See on Kivastikul usutavalt kirja pandud ning ilmselt on autor Vietnamis käies sellise arengu ka ise läbi teinud.

Kivastik on kogenud kirjanik, kelle sulest tulnud nii novelle, näidendeid kui filmistsenaariume. Olen ka ise kriitikuna imestanud, miks ometi Kivastik, kelle lood on peaaegu alati selge alguse ja lõpuga, ei ole ühtegi romaani kirjutanud. Nüüd on see tehtud. Ülesehituselt on raamat lihtne teekonnalugu. Ebakindel Poiss tutvub tüdrukuga, läheb tülli ja sõidab sääreväristaja tagaistmel riigi teise otsa. Loo lõpp on ehk veidi kulunud, kuid kas siis peabki iga lugu uperpallitama? Ootuspärane areng ongi loogilisem ja loomulikum.

Reisikirjanduslik osa, kohalike toitude, inimeste ja kohtade kirjeldamine on “Vietnami retseptis” piisavas mahus sees, kuid “reisi-” võiks julgelt ka ütlemata jätta – “Vietnami retsept” on hää kirjandus, mis ei vaja epiteete. Lugu töötaks ilmselt sama hästi Lätti või Belgiasse seatuna. Huvitav, viimaks eksisteerib kusagil Põhja-Lätiski naistest juhitud ühiskond, kus valge mehe eest makstakse kaheksa vesipühvlit? Hüljatud ja mahajäetud kutid, uurige välja, viimaks saate teiegi seal päevad läbi võrkkiiges lebada ja kanepit tossutada?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid