Uiõ-Matu Mare edendab Kihnu elu

Mare Mätas (37) elab koos oma mehe Olavi ja nelja lapsega Kihnu saarel Uiõ-Matu talus ja edendab kohalikku elu, nii et silme eest must.

“Ma olen õhtune inimene ja hommikul ei saa kuidagi üles. Panen küll kella poole kaheksaks tirisema, aga kui tõusmise aeg on käes, hakkan viie minuti kaupa edasi lükkama.

Kell 7.45 ajan ennast lõpuks üles ja tõmban selga töölkäimise kördi. See peab tõesti mingi suur erand olema, kui ma midagi muud kördi asemel selga panen.

Kirstus on mul körte ligi kolmkümmend, igaks elujuhtumiks. Punased tantsimise kördid, poolpunased, sinised...

Põlle valin olenevalt sellest, mis missioon päeval ees seisab. Kui mul on koolipäev (kaks päeva nädalas olen ajalooõpetaja), panen tagasihoidliku põlle. Kui on pidulikum ülesanne, valin särtsakama.

Kördi ja põlle juurde käivad mul enamasti sitsijakk ja sitsirätik.

Talvel ka!

Ma olen üldse elus vist paar korda mütsiga käinud, aga mina mütsiga ei harju. Ma lihtsalt ei taha mütsi!

Siis ajan lapsed üles. Neid on neli. Martin (14), Liis (12), Anni (5), Maria (3). Suuremaid tuleb mitu korda äratada, väiksemad on juba enne mind üleval. Kiire kohv ja söömine ja siis sõidavad suuremad lapsed jalgrattaga kooli, ja väiksemad viin autoga lasteaeda.

Muuseumi teisel korrusel on mul kontor, kus ma teen oma UNESCO-tööd, mida on nii palju, et ei jõua ära teha. Aga kes on süüdi – ikka ise!

Mul on kaks tõsist ja sügavale arenenud probleemi.

Esimene on see, et ma näen asju, mis on tegemata, ja selle asemel, et viriseda, hakkan neid ise korda tegema. Teine probleem on see, et ma olen olemuselt ühiskonnategelane, panustan energia ühiskonna hüvanguks, ja isiklike asjade jaoks ei jää üldse aega.

Suve jooksul ei leidnud ma kolme järjestikust vaba päeva, et lastega Kihnust ära sõita. Samuti ei leidnud ma kolme järjestikust vaba päeva, et teha oma lemmikasja – kolmepäevast kihnu leiba. Seda ei saa teha jooksujalu muude asjade kõrvalt või muuseas!

Kaks objekti on praegu töös. Metsamaa talu, mida me taastame kohaks, kus saaks õppida pillimängu ja pidada pärimuslaagred.

Ja teine asi on tuletorn. Ometi saime asjad Veeteede Ametiga nii kaugele, et võime tuletorni turistidele avada. Täielik müstika, kui kaua see aega võttis – kaks aastat!

Ja siis asi, mida ma olen surunud 2006. aastast saadik – et kihnlased saaksid loa hülgepüügiks, mis on kohalik, sajanditevanune traditsioon.

Kui lõunaaeg kätte jõuab, käime koolisööklas söömas – siin on meil Eesti riigi ühed kohusetundlikumad kokad! – ja uuesti laua taha. Põhilise energia panen ma praegu Kihnu rahvamuusika- ja käsitöökooli peale.

Juba viis aastat on Kihnus nii, et kui laps kooli läheb, saab ta võimaluse hakata viiulit õppima. (Lisaks õpib paarkümmend last akordioni ning viis last lõõtsa.) Me unistame, et Kihnu oleks nagu Shetlandi saar, kus kõik mängivad pilli. Viis aastat oleme tegutsenud projektide najal, ja nüüd on hapnik kinni, enam ei jõua, tahaks haridusministeeriumilt tuge.

Kui kell saab viis, võtan lapsed lasteaiast, viin koju ja hakkan süüa tegema.

Raamatutest olen saanud viimased kümme aastat ainult lasteraamatuid lugeda, ja need on mul peas. Kaks aastat pole saanud kangastelgede taha...

Siis lähevad lapsed magama – ja mida mina teen? Hakkan endale uusi ülesandeid ja projekte välja mõtlema.

Ma ei taha ju midagi ebareaalset või pöörast. Ma tahan, et Kihnu pärimuskultuur oleks elujõuline ja et saarel oleks tööd. Et me püsiksime elus! Aga selleks tuleb vaeva näha. Mitte nii, et dressipüksid jalga ja padavai Soome põrandaid pesema!

Ah et millal ma siis koon? No kui kunagi pensionile jään, küll ma siis koon!

Kesköö paiku hakkavad silmad kinni vajuma. Unepuudust mul ei ole.”Autasud■2009 sai ta Rahvusliku Folkloorinõukogu pärimuspreemia Kihnu pulmakultuuri taaselustamise ja Kihnu kokaraamatu eest.

■2011 pärjati ta tiitliga “aasta kihnlane 2010”.

■2012 jaanuaris sai Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia pärimusmuusika õppe algatamise ja vedamise eest

■2012 suvel sai Jakobsoni preemia, Pärnumaa populaarseim kultuuri- ja haridustegelane.Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.