Jakob Karu: Viimsi kirjad: külapoe ekstsessid
Ootamegi. Siis hakkab ühel tagumises keskeas proual kiire, ta leiab täpse raha ja tahab maksta kommipaki eest. Ei saa, ütleb müüja ja loeb õllepudeleid üle. “Probitj nado, ne uvidite štoli?” Seni eesti keelt kõnelnud proua läheb nüüd üle vene keelele, järgnev dialoog meenuatab N. Armee praporštšikkude kõnepruuki, kaks mitte esimeses nooruses naist karjuvad kolm minutit üksteise peale, eristuvad väljendid nagu “Suka!” ja”Prostitutka!”. Kommid visatakse letile ja ostja lahkub.
*
Külapood on institutsioon. Tegu on saunsuvila tüüpprojekti järgi ehitatud putkaga, kus teenindus on põhiliselt venekeelne, kaubavalik väike ja hinnad samas Stockmanni tasemel. Aedvilju pole, leib ja sai pärinevad tundmatuilt tootjailt.
Aga parim nali on internetipangas konto väljavõtteid vaadates. Ma tean, et mu laenuhaldur vahel vaatab mu rahalist seisu ja imelik, et ta ei küsi, miks iga kolmas sissekanne on kujutanud arvetemaksmist alkoholipoes. Nimelt on külapood ühe alkoholipoe filiaal, arvestades küll põhiliselt kange õlle ja viinaga, veinivalik pole just suur. Osta kasvõi kassitoitu, märk jääb külge... Aga eks laenuhaldurid teavad sellistest asjadest ja ei üllatu liigselt.
*
Külapood on omamoodi armas, kuigi päris-toiduostmine toimub Haabneemes või Pirital. Tore on vahel vahetada paar lauset poe kojamehega või kuulda kedagi ütlemas “Tere, Jakob!”. Sotsiaalne sidusus, vaatamata ekstsessidele ja poe vastas elavale eksministrile, kes on püüdnud vallavolikogu tasemel nõuda poe kinnipanekut, sest poe trepile kogunevad noortekambad ja joodikud.
Poodi kinni ei pandud, eksminister ehitas oma krunti kaitsva müüri.