Nädala album: Suure tulevikukohustusega ebaühtlane debüüt
Tenfold Rabbit “Travel the World”
(Tenfold Rabbit)
Mis mulle Tenfold Rabbiti juures meeldib? See, et nad laval istuvad. Vähemalt siis nad istusid, kui ma neid esimest ja ainsamat korda kontserdil nägin. Laulja ei jookse ühest lava äärest teise ega tee kohmetuid tantsusamme. Spacemen 3 ka istus. Ja vanad bluusimehed. Tõsi küll, Spacemeni Pete ja Jason olid lihtsalt nii pilves, et püsti mängides oleks neil olnud suur oht poole üheduurikammimise pealt kõhuli kukkuda. Bluusimehed jälle olid oma hägusest kuuvalgusepuskarist korralikult švipsis ja kitarri oli ka parem istuvas asendis toetada. Ja kui sa ikka oled päev läbi puuvillapõllul küürutanud ja kahvanäost kupjatõpra piitsarooga maitsnud, siis tahaks õhtul jalga puhata, kui bluusijupi üles võtad.
Ühesõnaga, istuvas asendis lavaväisamine istub mu maitsele. Tenfold Rabbiti helimaailmaga on mul aga vastakamad tunded. Mulle meeldib Andres Kõpperi laulmine kohati väga. Kaunilt kaeblev falsett teeb mind alati relvituks. Wild Beastsi Hayden Thorpe, Suede’i Brett Anderson ja muidugi Antony Hegarty. Andres Kõpper on kõige parem oma loomulikul häälel. Kui ta liugleb hunnitu hüsteerilisusega tavaolekust kooripoisilikku falsetti. Mitte aga siis, kui ta püüab laulda nagu keegi teine. Nagu mees, kes on elu näinud. Madrusefolk nagu näiteks “Before The Eyes Are Opened” nõuab elukogemust, et see vähegi usutav kõlaks. Pimedaid ja räpaseid sadamakõrtse, hooramist ja noavõitlusi. Praegu jääb aga pigem mulje häälemurde-eelsest poisist, kes püüab vägisi isa tõrrepõhjahäält järele aimata. Noorus peaks olema rebell ja punki panema ja barrikaadidel märulimendisigade pihta Molotovi kokteile loopima ja kõike olnut küsimärgi alla seadma, mitte vanamehi imiteerima. Või nunnumeetrit põhja silitama. Miks peab kehtivad mängureeglid nii lihtsalt, ilma kahtluseussi ja arrogantsita, omaks võtma?
Plaat tervikuna näib ebaühtlane (nii mõnedki lood on justkui augutäide), aga samas ei ole ilus seda debüütalbumile ette heita. Ma võin eksida, kuid mulle tundub, et siin on tegelikult taotletud suuremat poleeritust ja proffi produtseeringut. Muidu ju mulle meeldivad tahtlikult poolikult, kergelt ülejala visatud, küündimatud, halva resolutsiooniga, karvased ja nurklikud heliolendid. “Travel The World” seda kindlasti pole ja ma arvan, et ka ei tahaks olla. Ja selles ongi jama. Sest mina loen märkidest välja, et teha on tahetud korralikult, puhtalt, timmitult. Nagu välismaal (issand, kui jälk väljend!). Aga eesmärgini pole päris jõutud. On jäädud poole peale kõlkuma. Liha ja kala vahele.
