Kriisist võrsunud kriitika
Artishoki noor ja elujõudu täis taim võrsus Eesti kunstimaastikul kuus aastat tagasi. Tegijate sõnul on Artishok eksperiment, mis uurib kapitaliringlusest ja riiklikest institutsioonidest sõltumatu kunstikriitika võimalikkust. Eksperimentaaltaim on läinud hästi kasvama ja andnud turgutavaid vitamiine kohati üsna kriitilises seisus virelenud Eesti kunstikriitikale. Avarale kunstikriitikablogile ja projektidele-seminaridele lisaks sündis Artishoki biennaal, mis toimus sel sügisel kolmandat korda (2008 Tallinna Linnagaleriis, kuraatorid Maarin Mürk ja Margus Tamm, 2010 Tartu Kunstimajas, kuraator Kati Ilves).
Tegemist on tõelise kunstikriitika peoga, mis aktiveerib kõik nüüdiskunsti põhikarakterid – kunstnik, kriitik ja kuraator vaatavad üksteisele otsa ning taas tekivad küsimused kunstimaailma sisemehhanismidest – kus on nende tegelaste positsioonide piirid ja kuidas muutuvad nende rollid? Samas ruumis ja ajas kohtuvad kõik osapooled – kelle hulka kuulub mõistagi ka kunstipublik – ning kümne päeva jooksul avatakse iga päev üks uus kunstiteos, mida saadavad kunstiteose kõrval eksponeeritavad tekstid kümnelt kriitikult ning avamisjärgne autori artist talk.
Seekordse biennaali kuraator Liisa Kaljula väidab oma saatetekstis, et “III Artishoki Biennaalil puudub üks kuraator, üks kunstiline juht”. Väite taga on huvitav käik kuraatoripraktikas – nimelt otsustas kuraator valida enne kunstnikke mängulavale kunstikriitikud. Väljakujunenud formaati ja kuraatoripositsiooni ennast kasutati kui materjali, millega tähendusi luua. Formaat kui materjal on üha enam kasutatav võte, üritusesisese kaanoni kui ressursiga on viimase aja biennaalidel, Manifestadel-Documentadel mänginud nii kuraatorid kui ka kunstnikud ise. Näiteks said Kasseli Documental Carolyn Christov-Bakargievi – kes muide samuti väitis, et tal ei ole keskset kontseptsiooni – süüviva ja meelelise Fridericianumi ekspositsioonil tooni andvad teosed (Kai Althofi kiri kuraatorile, Ryan Ganderi tühjades galeriisaalides voogav tuuleiil, museaalne kunstikurioosumite kabinet) oma tähenduse Documenta näitusepaiga, ajaloo ja panuse taustal. Veneetsia biennaali rahvuspaviljonide põhimõtet kasutas teravalt Leedu kunstnik Darius Mikšys, kes eksponeeris eelmisel biennaalil valge eesriide taha ladustatud Leedu Vabariigi kultuuripreemia saanud kunstnike töid.
Liisa non-kontseptsioonis on palju sõnumeid ja küsimusi; muu kõrval on fookuses kohalike kunstikriitikute kriis – kümne kirjutaja leidmiseks tuli “laenata” kriitikuid Lätist, Soomest ja kirjandusvallast. Kuraatori soov näib olevat loomingulise laengu ja vabaduse andmine nii kriitikule kui ka kunstnikule. Kriitik saab valida selle, keda ta arvustab, kunstnik saab luua oma teose igasugusest kuraatoripoolsest kontseptsioonist sõltumatult. Ning kaardistada ei lase end ka kuraator, kes nihkub ära kõikvõimalike väljakujunevate eelduste ja ootuste eest.
Kunstnike teostest ei moodustu ühtlast teksti, sellest tekstist olulisem on situatsioon, milles teosed asuvad. Kunstnikega võrdselt äreval eksponeerimisplatvormil seisid kriitikute tekstid. Ja ka siin näib, et olukord kaalus üle tekstide võimaliku kaalu. Mida tunneb kriitik, kui ta teab kirjutama asudes, et temaga paralleelselt avaldavad arvamust sama teose kohta veel üheksa arvustajat? Kindlasti seda, et ka tema arvustuse tekst on nüüd märksa kriitilisemalt vaadeldav – aga ka seda, et tema kohustus kajastada ja kirjeldada kunstiteost universaalselt ja “õiglaselt” langeb õlgadelt. Kriitik võib lendu lasta kogu oma originaalsuse ning saada iseseisvaks loojaks. Kriitika saab olla looming, avastatud on kriitik kui autor. Siinkohal meenus mulle vaimustus, millega lugesin Hasso Krulli ja Kalju Kruusa algatatud virtuaalse luuletõlkeajakirja Ninniku “väravaluuletuste” tõlkeid – ühte luuletust tõlkisid korraga mitu tõlkijat ning sündisid säravad ja vabad interpreteeringud algtekstist, originaalsed tõlkeluuletused, kus tõlkijat ei hoidnud tagasi enam miski. Lugejast sai intensiivne kaasosaline, mängu oluline lüli vastuvõtjana ja äratundjana.
III Artishoki biennaal näitas meile intensiivse väikese mudelina nüüdiskunsti produtseerimise laborit. Kogu aktsioon meenutas veidi kiiret kunstimaailma kohtuprotsessi: kunstnik saadab korda teose, kriitikud-prokurörid määravad otsuse, lõpuks saab “süüalune” end ja oma loomingut avalikus ringis kaitsta. Ning avalikkus, publik saab kõige selle järgi oma arvamuse kujundada. Kunstivaatleja, kes pole sellise iseseisvusega harjunud, võib tunda end kergelt desorienteerituna – ei pakuta ühest tõlgendust nagu kuraatoriprojektis või muuseuminäitusel, kus tekst seinal annab kätte usaldusväärsed lahtimõtestamiskoodid ja kasutamisjuhendid. Kuid näha saab protsessi eksklusiivset, toorest järku, kus otsus kunstiteose tähenduse üle on alles tekkimas.
Kõigil kolmel biennaalil on fookuses olnud ka artist talk – kohtumine kunstnikuga. Kohtumised kirjanikega on Eesti ühiskonnas juurdunum praktika ning veel hiljuti eeldati kunstnikelt, et vajalik peab saama öeldud kunstiobjektiga. Tänapäeva kunstipraktikas on kunstnikupoolne kommentaar ning teose konteksti viiteaparatuur üha möödapääsmatum. EKKMi lounge’is aset leidnud jutuajamised olid hõrgud ja avastuslikud, kahetsesin, et kõigile ei jõudnud.
Artishoki biennaali kümnekordne kunsti ja kriitika tihedus jätkub üha ja meelega jääb selles kirjatükis kriitikute kriitika tegemata. Võib vaid öelda, et positsioonid said seekordsel kunsti- ja kriitikapeol meeldivalt segatud ning biennaalilabor lahjendas kunstiinstitutsiooni kui maagilise vahendaja aurat ning andis iseseisvuse ja vabaduse doosi kõigile, kes sõna, teo või pilguga temasse sekkusid.
10.–20. oktoobrini 2012 (näitus oli avatud 28. oktoobrini) EKKMis.
Kuraator Liisa Kaljula.
Kunstnikud Art Allmägi, Madis Katz, Epp Kubu, Andrus Lauringson, Ats Parve, Tanel Rander, Timo Toots, Triin Tamm, Paco Ulman, Anu Vahtra.
Kriitikud Saara Hacklin, Indrek Grigor, Marian Kivila, Mihkel Kunnus, Oliver Laas, Meelis Oidsalu, Šelda Puķīte, Gregor Taul, Annika Toots, Triin Tulgiste.
