Vadi laval, Vadi paberil
Urmas Vadi “Tagasi Eestisse” jõudis korraga teatrisse ja raamatukaante vahele. Veiko Märka istus teatris, Berk Vaher luges raamatut.
Minu Austraalia
“Tagasi Eestisse”
Autor ja lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Rainer Sarnet. Osades Rein Pakk, Maarja Mitt, Marika Barabanštšikova, Helina Merzin, Karol Kuntsel, Raivo Adlas ja Herman Simm. Esietendus Vanemuise väikeses majas 27. oktoobril 2012.
Võib väita, et John on Vadi ise, niisiis on tegu autobiograafilise näidendiga. Pole ju saladus, et ta tõepoolest pikemat aega Austraalias viibis. Muidugi võib autor sellele väitele kui liialt lihtsustavale vastu vaielda, kindlasti vaidlebki, kuid mina teda ei usu. Nii et kui Rein Pakk on Vadi lavastuses mänginud iseennast ja Vadi samuti (“Rudolf Allaberdi testament”), siis nüüd kehastab Pakk Vadit. Jääb üle vaid oodata, millal näeme Vadit oma lavastuses Rein Pakuna. Usun, et see pole keeruline kunst.
Esmajoones ei räägi näidend siiski mitte ühe noore (Jeesuse eas) Eesti haritlase kujunemisloost ja reisist Austraaliasse, vaid Eestist. Eestit on nii Simmis, Johnis kui Männistes, ehkki väga erineval moel. Simm on saanud meie trikoloorilt musta, Männiste valge ja John sinise välja. Aga Eestit on isegi uljas surfajas, “puhastverd” austraallannas. Tema mõjub peeglina, milles eestluse mõned küljed – näiteks enesele tuha pähe puistamine – iroonilise varjundi omandavad. Ükskõik kas võtta Austraaliasse kaasa kohvritäis Eestimaa mulda või urn isa tuhaga – naeruväärsus kõrvaltvaataja jaoks on mõlemas. Kusjuures see naeruväärsus, nii kurb kui see ka pole, kasvab võrdeliselt kaasavõetud kandami raskusega.
Lavastaja on läinud välja riski peale, riietades kõik näitlejad ühtemoodi mustadesse, lavastuse logoga särkidesse. Töö on kandnud vilja. Lavastus on ideeliselt piisavalt huvitav ja nüansirikas – alates juba ahvisiluettidest, kes meenutavad oma algasendis kultuurkapitali logo – ning trupi tase sedavõrd kõrge, et ühetaolisusest või rutiinist on tulemus kaugel.
“Tagasi Eestisse” on puhtakujuline ideenäidend, seetõttu ei pea näitlejad vaeva nägema mingi unikaalse või isegi erilise tüübi vormimisega. Kõik tegelased võivad esindada ükskõik missugust temperamenditüüpi. Vadi eksponeerib oma lavastuses mõtlevat, mitte mängivat näitlejat. Ja see sobib ilmselt kõigile kuuele. Mitte et lavastuses mängulisus puuduks või et seda oleks vähe. Oh ei, see avaldub visuaalsete võtete (varjud, videod) kaudu, veel enam aga narratiivi enda mängulisuses. Vadi käsitlus eestlusest on mänguline, nõnda et mitmes kohas tunnetad lausa Andrus Kivirähki varju. Näiteks väide, et nõukogude ajal kuulus hammaste pesemata jätmine vastupanuliikumise hulka. Võimalik, et tegu on teadliku aktsiooniga rahvuslik-halemeelse voolu (Sofi Oksaneni “Puhastus”, varem Jaan Kruusvalli ja Rein Saluri mõned näidendid) vastu Eesti teatris. Lause “ikka julm on olnud see meie ajalugu” ei kõla etenduse “Tagasi Eestisse” kontekstis mitte märterlikult, vaid kohatult. Aga lausa komöödia või farss “Tagasi Eestisse” ei ole. Osalt eksistentsiaalse sisu tõttu, osalt tegelastevaheliste suhete tõttu, mis ei muutu eriti intensiivseteks, aga ka mitte naeruväärselt ignorantseteks.
“Mõni eestlane peab ikka Eestis ka elama,” arvab üks tegelane, kuid pole kindel, kas ta seda tõsiselt mõtleb. Lavastuse motoks võiks olla selles leiduv tõdemus
“lõpuks oleme me ju kõik pagulased”. Ehk siis: eesti kultuuritegelane on pagulane ka tänapäeva Eestis (mistõttu iga siinse kirjaniku romaan võiks ilmuda pagulaskirjanduse sarjas), selle tajumiseks pole vaja Austraaliasse reisida. Meenub üks teine Urmas, Alender, kes laulis “Ja tulgu ka halvadki ajad, ei lähe ka ajades,/ kuni siin keegi veel elab neis madalais majades”, tegelikult kolis aga Rootsi kohe, kui võimalik oli. Ja keegi ei imestanud.
Võrrelda etendust Vadi samanimelise romaaniga pole arukas tegu. Juba seetõttu, et tekstina lugedes oleks teine mitu korda pikem. Ja teatris – oh seda õnne – jõuab kõik sinuni, ilma et ise peaksid vaeva nägema.
Ja ongi multimees Urmas Vadil nüüd ka romaan. Nimetati siin-seal küll romaaniks ka ta eelmist proosateost “Kirjad tädi Annele” (2010), ent ennekõike oli too ju romaani nurjumise raamat, mille kandvaks väärtuseks mitmed väga tugevad novellid. Ent “Tagasi Eestisse” on tõepoolest romaan – või isegi kaks romaani ühe hinnaga.
Esiteks on see kobavõitu kirjastustöötaja Johni lugu; jah, Lennoni vaim, keda juba “Kirjades” laste sünnipäeval välja kutsuti, on nüüd saanud eestlase keha ja elu. See kuju autori ellu ja vannutab: kirjuta minust. Ja kõigist neist, kes mu selja tagant välja ilmuvad. Üks neist ilmujatest on avaldamata väliseesti kirjamees Kaupo Männiste, kelle romaani “Vabaduse sõdur” John kirjastuse pagulasprojekti käigus avastab, ja nendesinaste kaante vahel on see ulatuslikult ära toodud.
Johni-osa on mitmeti “tüüpiline” Vadi looming – joviaalne ja groteskne, kurbnaljakate karakterite paraadi etendav tekstitsirkus. Ja tsirkus ei tähenda vaid maalitud nägusid ja lolli nalja, vaid karnevallikku maailmamudelit, kus hägustuvad piirid elu ja surma, tõe ja pettuse, unelma ja luupainaja, inimeste ja loomade vahel. Männiste-osa on omakorda tsirkus tsirkuses, eestluse ajaloolised masendused ja lootused absurdini viiduna... Traagilise ja koomilise, üleva ja madala piiril mängida, seda oskab Vadi praegu paremini kui ükski teine eesti kirjanik.
See ei ole mingi meeldiv ega uljas oskus; selles on ka sunduseängi, meeleheiteni tunnetatud paratamatust. Küllap on iga kirjanik kogenud, et inspiratsioon ei pruugi olla midagi kirgast ja lillelist, vaid võib osutuda ka millegi/kellegi piinliku, häiriva ja mõistetamatu poolt sooritatud teadvusehõiveks, millest pole võimalik vabaneda muidu kui kirjutades. Aga Vadi, tundub, ei vabane. Tal on anne tõmmata ligi elulisi olukordi, mis meenutavad ta kirjapandut, ja elulised olukorrad sünnitavad uusi karaktereid, kes ta teadvust ja tekste hõivavad. Nende eest ei põgene, nagu ei vabane John Austraaliaski (või “Austraaliaski”) oma eestluse-taagast, kaotatud isast ega iseendast; nagu ei pääse “Vabaduse sõduri” Tõnu enam padrikupunkrist.
Kaupo Männiste teksti võib käsitada Vadi katsena küünitada eesti kirjanduse põhjamutta, viies selle ajaloolised klišeed äärmuseni – ehk on nõnda võimalik välja murda nii eestlusest kui kirjandusest? Aga paradoksaalselt mõlema fluidum vaid võimendub. Kivirähule viitamisest Vadi siin mööda ei saa ja võiks öelda, et “Vabaduse sõdur” ongi nagu Oksase kirjutatud “Ussisõnad” või Kivirähu kirjutatud “Puhastus”. Ent nood on ju mõlemad kummati oskuslikud prosaistid; Männiste on täisvereline harrastuskirjanik, ta käsikiri tõeline art brut.
Tundub, et autsaiderkirjanduse pastišid on eesti literaatide jaoks juba omaette trendiks muutumas – alles see oli, kui Kaus ja Koff tulid välja Raido Mürgiga... Vadi genereeritud amatöörproosa on stiilsem ja jõulisem – parem, kuna on halvem. Järjekindlalt valesti mängida suudab vaid kas väga andetu või väga andekas muusik. Ja kirjandusega näikse samuti olevat.
Ometi on ka Männiste Vadi enese näo järgi loodud – ehkki Vadi kirjutab hästi ja üha paremini, pole ta peenemaitseline eurokirjanik. Ei mingit kasinust – ikka küllus, mis riskib tekitada küllastust; ikka liialdused, mis võivad kalduda liiasusse. Kui Johni unedesse siginenud kolm fantoomahvi ilmsiks saades lõpetavad pideva sittumise ja hakkavad keskustlema, mõjub see puhuti kramplikult ja dotseerivalt; ning viimases kolmandikus kipuvad Johni kõrbekohtumised pensionäridega lohisema. Leidunuks elegantsemaid võtteid, millega rõhutada aborigeenide ja eestlaste sarnasust ajaloos ja teose kontekstis. Aga Vadile on ilmselt kirjutamise pakilisus elegantsusest tähtsam (nagu Kaupo Männistelegi) ja mõneti on see sümpaatne. Pealegi on Vadi ise (ehk ta autorimina teoses) teadlik ja häiritud sellest, kuidas tal ei õnnestu teinekord literatuursust vältida ega üle mängida.
Aga kui Vadi groteski ja literatuursuse kiuste jõuab inimliku veenvuseni, isegi liigutavuseni, siis on tas ka niivõrd postmodernisti, et ta ei malda lugejat rahule jätta. Teose lõpus on tal ikka vaja senitoimunule mitu vinti peale ja üle ja maha keerata, faktidena tundunu fiktsiooniks pöörata ja fiktsioonis tõsielulisi lühiseid tekitada. See tundub ärritav, liiane, omajagu pettumust tekitav – ehk Ehlvesti antipuäntide mõju? –, aga seejuures ometi sihipärane ja mitmeti teose loogikasse sobituv.
Teose viimane lõik võib olla sulnis ja lepitav, aga miski ei lõpe, miski ei leevene, kirjutamist käivitanud ja lugemist vedanud ebamugavustunne jääb. Ja jäävad mõned ootamatult sügavad küsimused. Kuidas saab jääda Eestisse, kui tajutakse end juba pagulasena? Kuidas saab tulla “tagasi Eestisse”, kui siit eksistentsiaalselt polegi võimalik lahkuda? Kuidas saab Eestit ära anda, iseendast ära anda? Mis selle tühiku siis täidab? Mis üldse on Eesti, kui usk selle rahvusromantilistesse klišeedesse on kadunud, ent ka millessegi muusse ja reaalsemasse pole uskuda? Vadi ei ole nii pühalik, et hakkaks neid küsimusi otse esitama. Need küsimused võivad lugedes tekkida ise, nagu John: loe minust, loe kõigest, mis mu selja taga.Urmas Vadi■Sündinud 1977
■Kirjanik, stsenarist, lavastaja, ajakirjanik
■Kümmekond näidendit, kuuldemängu, telefilmi, muusikali
■Kümmekond raamatut (jutud, novellid)
■Hulgaliselt tunnustust, ETV stsenaristi aastapreemiast (2005) Siugja Sulepea kirjandusauhinnani (2011)
■Abielus, peres poeg ja tütar
