Palju õnne! Reformierakond sai 18! Kolm valusat küsimust erakonna veteranidele
1994. aasta 13. novembril ühinesid Eesti Liberaaldemokraatlik Partei ja Siim Kallase ümber koondunud algatusrühm Reformierakonnaks ning hakkasid valmistuma 1995. aasta Riigikogu valimisteks, kus nad said 19 kohta.
Järgmisel teisipäeval saab Reformierakond 18aastaseks, nüüd on ta valitsuspartei, kel Riigikogus 33 kohta. Sel puhul esitasime Reformierakonna esimese valimisnimekirja tippkümnesse kuulunud inimestele kolm küsimust:
1. Milline on 18 aasta jooksul kõige olulisem muutus erakonna põhimõtetes?
2. Mis on erakonna suurim saavutus ja möödalaskmine?
3. Reformierakond on praegu tõsise avaliku surve all. Mida tuleks ette võtta?
Siim Kallas (valimisnimekirjas nr 1)
Lubas kommenteerida erakonna väärtusi ja saavutusi, kui see 20aastaseks saab.
Valve Kirsipuu (2)
1. Ma ei vasta sellele, sest olen tegevpoliitikast eemal – kuigi tegelen poliitikaga rohkem kui mõni tegevpoliitik. Ütlen niipalju, et siis ei läinud me poliitikat tegema, vaid Eestit ehitama.
Muudatused on seotud ka sellega, kes on erakonna liider. Ma ei ütle, et see muutus oleks halb, muutused on vajalikud.
2. Muudatused on meeletud olnud. Ei maksa unustada, kus me oleme tulnud.
3. See on kõige raskem küsimus. Situatsioon, mis tekkis maikuus, on andnud võimaluse meie liidritele eralduda mitte ainult rahvast, vaid ka mõttekaaslastest. Ma pole kunagi oma arvamusi vaka all hoidnud. Tundsin praegu seda, mida tundis Kaja Kallas.
Ma ei arva, et peab rahvast lõputult silitama, vahel tuleb öelda asju, nagu nad on. Ma tean, kui raske on see, mida Jürgen Ligi teeb, see on olnud Eestile vajalik. Aga kuskil hakkab ka temal üle viskama. See võib tekkida, kui arvatakse, et teatakse kõike.
Käime iga kuu koos, aga tihti on nii, et kui sul on õrn koht, siis ei taheta seda puutuda, et mitte teha haiget teistele ja endale.
Paul-Eerik Rummo (3)
1. Fundamentaalsetes asjades ma muutusi ei näe. Muidugi on olnud vaja perioodiliselt värskendada erakonna programmi, rääkimata konkreetsetest valimisplatvormidest, kuid see on käinud ikka samal põhimõttelisel alusel.
2. Erakond on peaaegu pidevalt kuulunud valitsuskoalitsioonidesse, sealjuures silmahakkavalt tihti juhterakonnana. Oleme suutnud olla üsnagi erinevate koosseisudega koalitsioonides, mis minu arust näitab head reaalsustaju ja tahet ning oskust teha optimaalselt võimalikku poliitikat.
3. Mitte ainult praeguste ilmade tõttu ja mitte ainult Reformierakonda, vaid laiemalt Eesti arengut silmas pidades: vaja oleks tunduvalt laiemat, sügavamat ja haritumat poliitikahuvi ning tahet konkreetselt kaasa teha avalike asjade ajamises, kui seda praegu näeme erakondade ja ka kodanikuühiskonna liidrite ponnistustele vaatamata. Nii et tuleb visalt jätkata poliitika kandepinna laiendamisega, loomult aktiivsete inimeste kaasatõmbamisega, kodanikuhariduse ja ühiskonnaõpetuse edendamisega.
Toomas Savi (6)
Olen haiglas ega soovi neid asju kommenteerida.
Feliks Undusk (7, ei kuulu enam erakonda)
1. Reformierakond ei vääri enam oma nime. Enam ei pooldata uuendusi ja muutusi, mis aitaksid ühiskonna arengut kiirendada, ja ei kuulata valija häält. Kui 90ndatel mängisid veel rolli maailmavaade ja aated, siis nüüd juhitakse erakonda kui firmat, mis lähtub vaid juhtkonna kasumiprognoosist, ja ei hoolita, mida ümbruskond asjast arvab. Põhieesmärk on püsida poliitturul liidrina. Muide, firmastumine kehtib suuremal või vähemal määral kõigi Riigikogu erakondade kohta.
2. –––
3. Reformierakond peaks end kipsist lahti raputama ja alustama rahva usu taastamist erakondadesse ja poliitikutesse. Kõigepealt tuleks pattu tunnistada ja rahva ees vabandust paluda. Süütuse presumptsiooni asemel tuleks poliitikas tõsta taas aukohale poliitiku plekitu maine, nagu seda mujal demokraatias mõistetakse. Muuta tuleks valimissüsteemi nii, et kui valija annab hääle Jürile, siis saab Riigikokku ka Jüri, mitte Jaan, ja kui Jüri usaldust kuritarvitab, kutsutakse ta Toompea mäe otsast tagasi. (Ärgu olgu see isegi kõige mõistlikum valimissüsteem, aga kui rahvas seda tahab, tuleb seda ka teha.) Aga alustuseks tuleks kõigil riigikogulastel lahti öelda oma erandlikest kuluhüvitistest, et rahvas annaks aega eespool toodud suurte muutuste ellu viimiseks.
Ignar Fjuk (8)
Mul on praegu Tallinna ülikooli tööga hullumaja ja lühivormis ei taha vastata. Aga olen vihane! Võib-olla kuu lõpus teen ühe pikema loo sellest.
Kristiina Ojuland (9)
Esmaspäeva hommikul: Kristiina vastab täna õhtul.
Esmaspäeva õhtul: Palun vabandust, aga Kristiina ei ole jõudnud veel Ekspressi küsimustega tegeleda.
Teisipäeval: Kahjuks ei ole Kristiinal täna veel ühtegi vaba auku olnud. See jääb talle siis ilmselt õhtuks.
Kalev Kukk (10)
1. Puhtalt maailmavaateline intellektuaalne erakond on liikunud liberaal-konservatiivse kallakuga rahvaerakonna (nagu seda on näiteks CDU Saksamaal) suunas.
2. Kuivõrd sellest 18 aastast on Reformierakond kandnud valitsusvastutust kokku 15 aastal, siis oleme vahetud osalised Eesti vaieldamatus majandusedus. Selle üheks mõõdupuuks võiks olla kas või Eesti keskmise palga reaalväärtuse (nominaalne kasv korrigeeritult inflatsiooniga) 2,3kordne kasv kodus ja eriti ilmekana 5,7kordne kasv Soomes. Seda võrreldes 1994nda, s.o erakonna loomise aastaga. Otseseks suurimaks saavutuseks on oskus ära kasutada meile sülle langenud ainulaadset võimalust minna üle eurole 2011. aastal.
Tõenäoliselt pole suudetud mitmetel põhjustel alati paljude võimalike valikute seast teha valikut parima kasuks, kuid ükski selline mitte just parim valik pole osutunud “suurimaks möödalaskmiseks”. Kindlasti alahindasime viimasest buumist johtuvaid majandusriske, kuid ma ei välista, et vahest juba 5-6 aasta pärast näeme selles rohkem positiivset, kui oskame täna näha.
3. Järgima karlssonlikku põhimõtet: “Rahu, ainult rahu!”.
