Meie kahepalgeline tööjõuturg
Karl Marx teatas 150 aastat tagasi, et kauba õige väärtus on temasse pandud töö ning maailma peamine probleem seisneb selles, et tööline ei saa õiglast hüvitist selle tootmise eest. Probleemi lahendus seisnes tema arvates proletariaadi diktatuuris, mis lõpetab kapitalistide rikastumise töölisklassi arvelt.
Kui Marxi eesmärk oli töölistele õiglase palga nõudmine, siis tema vihatud kapitalism on olukorda 150 aastaga oluliselt parandanud. Töölised müüvad tänapäeval oma oskusi ja aega ning kapitalistid konkureerivad nende ressursside pärast avatud turul – nagu iga teisegi tootmisressursi nimel. Võib isegi öelda, et tööliste õigused on eelisesindatud, sest tänapäeval konkureerib inimtööjõud masinatega, mis oma õiguste eest näiteks ametiühingute kaudu ei seisa. Eestis on tööliste olukord võrreldes mitmete teiste palgasaajatega tunduvalt parem, milles peitub aga Eesti majanduse kestlikkuse suuremaid probleeme.
Töötajate turvatunne on suurem, kui näib
Kui analüüsime Eesti majandust viimase kriisi ajal nii töötajate kui ka kapitalistide vaatenurgast, selgub, et töötajate heaolu on olnud suhteliselt turvalisem kui kapitalistidel. Äsjase kriisi ajal langesid nii töötajate kui ka ettevõtjate sissetulekud, kuid juba varemgi töötajate kasuks olnud vahe kärises veelgi. Ettevõtjate kasumid kahanesid 2009. aastal drastiliselt, moodustades vaid 18,9% SKTst. Tööjõukulud ulatusid samal ajal aga rekordilise 52 protsendini SKTst. Ettevõtete kasumid moodustasid seega vaid kolmandiku tööjõule kulunud summadest. Kulud tööjõule hakkasid kahanema alles kahel järgneval aastal, jõudes 2011. aastaks 46 protsendini SKTst.
Absoluutväärtuses kahanesid ettevõtete kasumid kriisiajal 40%, lisaks läksid paljud tööandjad 2009. aastal pankrotti, mis omakorda kasvatas töötute inimeste hulka Eestis.
Kriisijärgne taastumine on ettevõtetel olnud veidi kiirem kui töötajatel, kuid endiselt on paika jäänud suur vahe SKT lisaväärtuse vaatevinklist: ettevõtjate kasumid moodustasid mullu veidi enam kui poole töötajate palgafondist ning ettevõtete lisaväärtus majandusse on kriisieelse ajaga võrreldes kahanenud. Samal ajal aina süveneb Eesti tööjõuturgu kirjeldav näiline paradoks: osa ettevõtjaid kurdab tööjõupuuduse üle, kuid keskmine tööpuudus on pidevalt üle 10%. Eestis on 695 000 töövõimelist inimest. Töötuid oli tänavu teises kvartalis 71 000. Mingil määral jääb tööpuudus eksisteerima alati, isegi majandusbuumi tipphetkel oli Eestis umbkaudu 27 000 töötut. Seega võiks umbkaudu 40 000 töötut olla praegu ikkagi tööga hõivatud. Eesti majanduse pikaajaline probleem number üks ongi just küsimus, kuidas leida tööd nendele 40 000-le? Millist tööd nad otsivad? Millised on nende oskused?
Teeninduses vähe, tööstuses oluliselt enam
Kõige raskem on inimestel, kes müüvad oma füüsilist kohalolekut ja aega. Selliseks sektoriks on näiteks kaubandus, kus on hõivatud umbes 80 000 inimest. Näiteks supermarketikettides jäävad keskmised brutopalgad vahemikku 450–700 eurot.
Samal ajal on eksportijad investeerinud oma töötajatesse päris hoogsalt: 73 Eesti suurima ekspordikäibega tööstusettevõtet (umbkaudu nii palju oli meil 2011. aastal üle 7 miljoni euro ehk vanas rahas 100 miljoni krooni eest eksportinud tööstusettevõtteid) suurendasid 2011. aastal palgafondi kokku 14%, kusjuures pool sellest tuli palkade tõusust ning teine pool töötajate arvu suurenemisest. Kokku töötab töötlevas tööstuses praegu 120 000 inimese ringis ning enam kui pooltes suurtes eksportivates tööstusettevõtetes on keskmine brutopalk üle 1000 euro kuus. Tööjõupuudus kollitab lisaks tööstustele juba ka Põhjala ettevõtetele tugiteenuste pakkujaid – raamatupidamist, finantsjuhtimist, müüki jt. Rääkimata Eesti lipulaevast – IT-sektorist. Väidetavalt on meil puudu umbkaudu 20 000 tarkvarainseneri.
Huvitav on ka ehitussektor, kus töötajate dünaamika on kõige enam peegeldanud majanduse üldist arengut. Kui enne 2005. aastat töötas ehituses alla 50 000 inimese, siis 2007. aastal loeti rekordiks 83 000 ehitajat ning pärast kriisi on see arv stabiliseerunud taas 50 000 piirimail. Mida tegid 30 000 ehitajat enne buumi ja mida nad teevad pärast kriisi?
Võib küsida, et kui maapiirkondades ja kaubanduses teenitakse keskmiselt 600 eurot ning valge- ja sinikraed linnades teenivad kuus üle 1000 euro, siis kes ja kus saab Eesti keskmist palka? Sellisteks ettevõteteks on näiteks Tallinna Autobussikoondis ning Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondis, kus mullu olid palgad keskmiselt 896 ja 836 eurot, mis peaks olema üsna lähedal Eesti keskmisele palgale. Eeldades, et enamik nende ettevõtete töötajatest on trammi-, trolli- ja bussijuhid, sobivadki vahest need ametid kirjeldama Eesti keskmist palgasaajat.
Pikaajaline töötus viib väljarändeni
Mis saab edasi? Kaua selline erinevus teeninduse ja tööstuse vahel püsib? Kas see on Eesti majanduse ja rahva seisukohast jätkusuutlik? Ilmselt on pikaajaline töötus ohtlik mitte ainult majandusele, vaid tervele ühiskonnale. Ei maksa uskuda stereotüüpi, et töötu on Eestis maakoha bussipeatuses aega veetev, enda tervisest ning võõrast varast vähe lugupidav meeskodanik. Tõsi, maapiirkondades on töötute osakaal kohaliku elanikkonna seas suurem ning silmatorkavam, kuna seal on elanikke vähem ning tootmisettevõtted tööjõupuuduse kartuses keskustest kaugele laieneda ei julge, teenindavaid töökohti on aga vaid käputäis. Siiski ei ela enamik meie töötutest ääremaadel. Pigem on mure noortega, kel puudub perspektiivitunne ning kelle vähesed oskused on Soomes kõrgemalt makstud kui Eestis. Tuleb arvestada, et need 40 000 töötut on kõige potentsiaalsemad väljarändajad ning parema elu otsijad, kuna Eestis on nende elu kehv.
Millised võiksid aga olla pikaajalised lahendused? Kindlasti ei saa rääkida ühest konkreetsest võluvitsast, vaid mitme väikese meetme koosmõjust. Olgu sellisteks võimalusteks siis paindlikum tööjõuturg, laiapõhjalisem kutseharidus, uute töökohtade loomine keskustest väljapoole või maksuvaba miinimumi tõstmine. Üks on kindel – kahestunud tööjõuturg on meie majanduse suurim pikaajaline probleem, millega tuleb tegeleda juba täna.
Loo autor on Swedbanki juhatuse liige.
