Transformerite pesa Viljandis

Tõnu Kaalep tervitab novembri alguses avatud Uku keskust, mis rikub mitmeid väljakujunenud reegleid.

Nüüdisaegne kaubanduskeskus on reeglina akendeta kast pigem linna servas, mida lihtsam, seda soodsam. Viljandis äsja valminud Uku keskus (arhitekt Urmas Muru) võtab mitut reeglit rikkuda.

Esiteks paikneb üsna suur hoone kesklinnas, kohe bussijaama kõrval. Teiseks on see hea näide suletud territooriumi avamisest inimestele. Tegemist on nimelt endise noortevangla krundiga, mis oli tsitadellilik, müüride ja okastraadiga piiratud kompleks. Oli kuni vangla likvideerimiseni, mil hakati otsima krundile uut kasutusotstarvet. Peab tunnustama asja algatajate julgust võtta ette märgilise tähendusega ala, mis seostus linlastel eelkõige negatiivsuse ja vägivallaga, ja see taas tsiviliseerida.

Siinkohal küsib üks poolviljandlane, miks jälle kaubakeskus, kui ometigi võiks kesklinnas olla ujula ja saunakompleks...

Vanadest hoonetest on alles kaks fragmenti väärtuslikumaist tsaariaegseist tellisehitistest, kõik muu on uus. Või kui uus? Arhitekt tegeleb siin lisaks täiesti uutele konstruktsioonidele vanade telliste taaskasutusega, saavutades võluvaid, teadlikult rohmakaid pindu.

Olulisim ja publiku jaoks harjumatuim on roostes perforeeritud terase ohter kasutus. Metall moodustab maja südamiku ümber nagu naha või kaitsekilbi, mis ei püüdle liigsele loogilisusele või korrektsusele. Kohati aimub hoone enda maht, siis aga peatub pilk jällegi uljalt dekonstruktivistlikel ebasümmeetrilistel detailidel, millel puudub tarbeväärtus iseenesest.

Maja väliskuju on Uku tänava poolt üsna keerukas, andes linnale juurde väikese väljaku massiivse siksakilise betoonpingiga. Tallinna tänava poolne külg on aga teadlikult monotoonne. Piki sisetänavat paiknevad väiksemad poed koonduvad pearentniku, Rimi hüpermarketi ümber. Muidu nädalavahetusel letargiline Viljandi on vähemalt selles tarbimistemplis nüüd elevil.

Muidugi saab harjumatu arhitektuurikeelega hoonet nimetada soovi korral “kolemajaks”, traditsioonilised ilumõisted siin ei kehti. Ka rentnike logod on valgetena allutatud mitte olemasolevaile firmastiilidele, vaid sobituvad hoonega.

Krundil on veel ruumi, mis ehk ei muutu parkla laienduseks, vaid näiteks pargiks.

Arhitekt ise tuletab meelde oma aastatetagust tegevust, mida ta kirjeldab kui tehnodeelset ekspressionismi; see mõttelaad on Uku keskusega tagasi. Veel meenutab ta ulmefilmist tuttavaid transformereid, tehnitsistlikke aina kuju muutvaid elavaid masinaid. On küll transformerite maja, rahutu poolelus organism.