Sügisõhtu bluus: bardide heitlus melanhoolias

Katatonia, Alcest ja Junius
6. November, Rockcafe, Tallinn

Teate seda vana lugu, milleks bluusiklubid üldse mõeldud on? Eks ikka selle jaoks, et kui sul on väga halb olla, siis sa astud bluusiklubisse sisse ja näed, et laval on kellelgi veel raskem kui sul. Kuigi ma laenasin selle loo pealkirja Gunnar Grapsilt ja tema surematult samanimeliselt loolt, sobiks see nimi vabalt kirjeldama ka teisipäeva õhtul Tallinnas toimunud kontserti, kus melanhoolse roki erinevad väljendused end laval näitasid ja sombusele ilmale õues väga tabava audiolisanduse andsid.

Õhtu jooksul nägin üht vuntsidega ja kerge kõhuga tuttavat tüüpi mitu korda endast mööda jalutamas, õlletops käes. Alguses ei osanud teda kuhugi paigutada, aga siis tuli meelde, et see on ju ansambli Juniuse tüüp. Juniusel õnnestus Eestis juba käia suhteliselt hiljuti, seitse kuud tagasi märtsis, kui nad ühe teise tuuri raames esinesid klubis Tapper. Pole just kuigi tavaline, et Ameerika bänd nii tihti Eestis külastab, eriti kui tegemist on sellise keskpärase kollektiiviga, kes teeb mulle veenva tõestusena selgeks kõik selle, mis sellest paljuräägitud postrock’ist peale üürikest karjääri sai ja miks see vanker ikkagi kraavi läks. Äärmiselt skemaatiline instrumentaalmuusika ilma eriliste üllatusteta, eeskujuliku korrapäraga vaheldumas vaiksed ja valjud osad lugudes. Lisage juurde äraseletatud pilk ja eksimatu stiil ja tulemuseks on reatoode, mille vajalikkuses kellegi plaadiriiulis ma sügavalt kahtlen. Ajal, kus postrock’i kunagised liidrid Mogwai on hakanud hoopis poppi tegema ja väga veenvalt, on need instrumentaalsed tundemaastikud Juniuse esituses mõnes mõttes ajast ja arust. Samas ei taha kellegi rõõmu rikkuda, kui meeldib, siis meeldib.

Alcest Prantsusmaalt mõjus märksa värskemana, ehk ka seetõttu, et nad Eestis varem käinud ei olnud. Neil oli ka piisavalt maitset mitte usaldada helimeeste muusikavalikuid bändide vahel, ja seetõttu kõlas enne nende laivi mu üks eluaegseid lemmikuid Slowdive looga “In Mind” . Kogu see kooslus võtab kokku nii Alcesti valemi (shoegaze + black metal), kui ka selle, kuidas Alcesti jaoks raskemuusika keskne kontseptsioon on muutunud. Slowdive on puhas eskapism, ja kontserdi ajal on laulja Neige’i vokaal selle märgiks keeratud vaikseks, muusika sisse. Laul muutub lihtsalt üheks instrumendiks teiste seas, andes ära kontrolli, juhtpositsiooni. Hiljem kinnitab Neige, et Slowdive’i näol on tegemist tema kõigi aegade lemmikbändiga ja näitab selle kinnituseks seljas olevat bändi särki, mis näeb välja selline, nagu keegi oleks seda alates 90ndate algusest vahetpidamata kandnud.
Vaadates laivis mõnda nende lugu, mis mulle aegade jooksul eriti meeldinud on, näiteks, “Souvenirs dun Autre Monde” , ja nende lugudes tihti esinevaid vana-Prantsusmaa justkui keskaegselt kõlavaid motiive, kangastub mulle ühtaegu nii kauge minevik kui võimalik postapokalüptiline tulevik, kui elav muusika võtab taas muusikatarbimise traditsioonis keskse koha. Inimesed käivad kontsertidel ning nagu vanasti rändavad bardid linnast linna, et anda kontserte, millest igaüks on omamoodi unikaalne. Peaks ju plaatide järjest vähenev müük andma just sellise suuna? Samas kuulen õhtu jooksul vestluses sõbraga, et kontsertide käimine on vähenenud umbes kolmandiku võrra paari aasta taguse ajaga võrreldes. Ei tea, kas tegemist on hüpoteesi või reaalsusega, aga tõsi ta on: ka sel õhtul võiks read vähe tihedamad olla. Mis siis üldse toimub, tekib küsimus? Kas inimesed on rahul halvakvaliteediliste failide kuulamisega veelgi halvematest väikestest kõrvaklappidest?
Bardide võrdlus, selgub, ei olege mõnes mõttes juhuslik. Alcest, ehk siis tema kunstiline ainuliider Neige (lisaks temale on bändi põhikoosseisus veel ka trummar Winterhalter, muud pillid mängib Neige ise stuudios sisse) tuleb väikesest Bagnols-sur-Cèze linnast Languedoc-Roussiloni maakonnas Lõuna-Prantsusmaal. Just seda regiooni peetakse kohaks, kust keskajal sai alguse trubaduuride traditsioon. Trubaduur siis, ehk helilooja ja laulukirjutaja, kes ise oma loomingut esitab. Alcesti kontserdi ajal pole raske näha seda punktiirjoont keskaja ja kaasaja vahel, mida nad ise ilmselt ka rõhutavad.

Kuulates Alcesti viimast plaati ja seda kontserti, saab selgeks, et prantslased on oma romantistlikele kalduvustele täielikult järele andnud. Metalis on teatud romantiseerimine alati olnud kesksel kohal, väljendades end läbi figuratiivselt naiivsete kaanejooniste ja siiraste laulusõnade. On ju see stiil alati taga igatsenud läinud aegu, idealiseerides minevikku, kus mehed olid mehed ja naised olid naised ja elu oli karm, aga õiglane. Kui aga metal-folklooris on kesksel kohal kangelasetüüp, kes astub võidult võidule, siis Alcesti romantilise kangelase prototüüp on pigem Goethe noor Werther – kannatav unistaja, kes on valmis ilu ja ideaalide nimel surma minema. Alcesti viimane lugu “Summer’s Glory”  aga võib anda märku sellest, mis selle bändi tulevikku ees ootab. Tundub küll, et nad on pigem huvitatud indiest kui metalist, ning see lugu võiks vabalt ka mõnele Chapterhouse’i plaadile sobida. Kuulu järgi ongi nende järgmine plaat täiesti indie, nii et eks saame näha. Kahjuks jääb nende esinemine Rockcafe’s väga üürikeseks, umbes selliseks kolmveerandtunniseks.

Mõneti naljakas oli lugeda foorumites toimuvat vaidlust, millised tänaõhtustest bändidest on paremad kui teised. Mõnes mõttes müüvad kõik kolm ju ühte ja sama asja – melanhooliat. Meenuvad Don Draperi sõnad telesarjast “Mad Men”, kui ta kliendikohtumisel selgitab, et “nostalgia”, ehk kibemagus igatsus läinud aegade järele ja suutmatus leppida faktida, et neid aegu enam kunagi tagasi ei saa, loob toote ja tarbija vahel keerulise, ent palju püsivama suhte, kui muud taktikad. Katatonia on justkui selle Draperi lause kehastus. Pooleteisttunnise kontserdi jooksul manavad need Rootsi melanhoolroki veteranid meie silme ette mustvalge nägemuse maailmast, milles on absoluutselt kõik kaduv ja mädanev. Selle asemel aga, et eluringi vältimatust aktsepteerida, vaatavad nad pidevalt tagasi ja veenduvad iga loo jooksul selles, et olevikul (rääkimata tulevikust) ei ole läinud aegadele midagi vastu panna. Oma esteetilise paketi on nad aastate jooksul lihvinud vigadeta tervikuks, milles on iga detail omal kohal, et sedasama mainitud sõnumit kuulajateni edastada. Mitmes mõttes meenutab Katatonia mulle Depeche Mode’i (eriti uute plaatide lugude elektrooniliste taustade abiga). Sarnaselt neile otsib Katatonia oma melanhooliale muusikalist väljendust, aga erinevalt näiteks Depeche Mode’ist on nad oma arsenali valinud vähem relvi – seksi ja religiooni temaatika puudumine välistab kire, patu ja lunastuse, ehk inimliku eksimise aspekti. See, mis jääb, on faktide konstanteerimine, et kõik on pekkis. Kokkuvõttes on seesamane monokroomne esteetika oma võimsuses väga mõjuv, aga pooleteise tunni jooksul selgelt liiga ühetaoline. Mitmete viimaste plaatide lugude puhul tekib tunne, et nad seda juba mängisid.

Kontserdi alguses on laulja Jonas Renkse hääl selgelt üle muusika ja tal on raskusi puhtalt laulmisega, mistõttu tuleb vokaali vahepeal sisse sellist jazz-kärinat, mida me seostaks pigem Louis Armstrongiga ja mis mõjub selles paketis kuidagi suhteliselt võõrastavalt. Väike kaja või reverb vokaalile oleks selle probleemi ehk ära silunud. Õnneks tõmbavad helimehed jalad kõhu alt siiski välja ja edaspidi on nivood rohkem paigas. Tallinnas saab näha ka kaht uut liiget Per Erikssoni (projektibändi Bloodbath ammune liige) ja trummar Niklas Sandini. Rootslased nagu rootslased ikka. Ma pole ainus, kellele laval olevad tüübid järjest rohkem ühte nägu tunduvad minevat.
Kuna lood on veid liiga sarnased ja lavalt keegi alla ei kuku, siis vatan vahepeal bändi asemel hoopis rahvast enda ümber. Perimeetrisse tiksub üks täiesti teispoolsusesse joonud noormees, kes laulab ühe lisaloo “Forsaker”  jooksul kaasa rida give up the right to find your true self. Kõnekas, kas pole? Tundub, et see tegelane ise oligi oma õiguse tõelisele minale täielikult ära andnud. Selle kinnituseks kukub tüüp täies pikkuses põrandale ja oma jõududega ta sealt enam tõusta ei suuda.
Kõik kolm bändi esitavad oma kontsertide jooksul rea muusikalisi minijutustusi, aga kontserdid ise pole narratiivsed, vaid pigem seisundile mängivad. Peale esimest tundi hakkab Katatonia seisund kohati kahjuks liialt vastama nende bändi nimele, aga kui see kõik ükskord otsa saab, on tunne sees ometi helge ja after-effect järgneval päeval samuti positiivne. Hea näide sellest, kuidas üdini minoorne muusika suudab mõjuda positiivselt. Aga see pole enam muusikakriitika, vaid pigem psühhloogide pärusmaa.