Hamlet! Täna. Miks?
Raul Ranne meenutab vanu “Hamleti” lavastusi ning küsib kõige värskemalt Shakespeare’i ränga loo lavale toonud Priit Võigemastilt – miks “Hamlet”? Miks nüüd?
Eestis mängitakse jälle “Hamletit”. Klišee küll, aga ons taas aeg liigestest lahti ning peaks küsima, kas mitte olla või ikkagi olla? Sageli kiputakse mingit erilist tähendust otsima, kui mõtlik Taanimaa prints lavale ilmub. Või kangutame me “Hamleti” puhul sügavama mõtte ja allegooria otsingutega pisut üle? Ei tooda ju “Hamletit” niisama lihtsalt lavale. Põhjus peab olema. Riigis, ühiskonnas või inimestes endis peab olema miskit mäda, mõtlen ja kuulan üht vana teatrisaadet, kus lugupeetud teatriloolane Lea Tormis meie teatris mängitud “Hamleteid” loetleb. Ta küsib retooriliselt, kas peabki “Hamletit” millekski nii eriliseks pidama, et tingimata temast alati rääkida tuleb. Ning vastab ise, et seni on peetud. Et näitlejate põlvkonnad on ennast selle rolliga mõõtnud. Et iga ajastu ja võib-olla ka iga uus teatripõlvkond leiab oma “Hamleti”. “See lugu oleks nagu mingi lakmus nii aja kui teatri muutumistele. Ja küllap on aegu, kus “Hamletit” ei vajata.”
Kuulan huviga, et esimest Hamletit Eesti teatris mängis legendaarne Theodor Altermann Estonia avamisel 1913. aastal. Olla olnud hingehell ja neurootiline Hamlet.
1923. aastal lavastas “Hamletit” Karl Jungholtz ja peaosas oli noor Ants Lauter. Tõsisem, mõtlik, vähem impulsiivne, aga tõeotsinguline. Lauter lavastas ise “Hamletit” Pärnus 1926. aastal.
1928 tõi Voldemar Mettus “Hamleti” lavale Tartus. Julius Põderi mängitud Hamlet jäi teatrimällu kui sapine ja kibestunud pessimistlik tegelane. Publik ei armastanud sellist. Võib-olla ei tahetud sel hetkel sellist “Hamletit” näha. Taheti teistsugust.
Sõjajärgsel 1945. aastal jätkas “Hamleti” lavastamise traditsiooni Andres Särev, nimiosas Kaarel Karm. See Hamlet oli rohkem võitleja tüüp. Temas, nagu mäletab Lea Tormis, oli valu ja viha ning rohkelt meelekindlust. See oli heroiline Hamlet.
1966 tõi Voldemar Panso lavale oma “Hamleti”. Nimiosas toona 58aastane Ants Eskola – sõltumatu, meelekindel, humanist. Selge, et mitte enam noor mees. Kogenud ja elu näinud inimene, kes suurt millelegi enam ei looda, kuid seisab siiski humaansuse eest, olgu maailm ta ümber milline tahes.
1978. aastal, Brežnevi stagna-ajal, mil jälle oli põhjust olla skeptilisem ja võib-olla pessimistlikum kui kuldsetel 60ndatel, lavastas “Hamletit” Mikk Mikiver Draamateatris. Peaosas Juhan Viiding. See Hamlet on vaimuinimene, ent nii talle kui publikule oli selge, et ta ei suuda midagi muuta. Kardab enesekaotust. On muserdatud, sisemiselt murdunud, ise seda kibedalt tajudes.
“Ka see “Hamlet” ei meeldinud paljudele,” meenutab teatriloolane Tormis. Mitte seepärast, et lavastus oleks halb olnud ja Viiding kehvasti Hamletit kehastanud. Lihtsalt toona oleks tahetud näha, et keegi suudab sellele nõmedale ajale vastu seista. Arvati, et Hamlet suudab. Aga ei.
Ugalas mängis 1984. aasta lavastuses Hamletit Andres Lepik. Pigem emotsionaalne kui intellektuaalne Hamlet. Tundus, et sisemiselt rohkem segaduses kui Viidingu Hamlet.
Kalju Komissarovi ja tema juhendatud teatrikooli 13. lennu 1986. aasta “Hamleti” kohta kasutatakse tihti väljendit punk-“Hamlet”. Küllap see tükk, mis ei varjanud irvet ega valu kõige parasjagu koduvabariigis toimuva suhtes, seda omamoodi oligi. Esimest korda ilmus Eesti lavale nais-hamlet – Merle Jääger ehk Merca. Õigupoolest oli Hamleti roll jagatud kaheks, lisaks Mercale mängis Hamletit ka Toomas Vooglaid.
Mati Unt lavastas “Hamletit” Vanemuises 1997. aasta sügisel. Peaosas Hannes Kaljujärv. Unt tõlkis algupäraselt värssides kirjutatud “Hamleti” proosasse. Tekst sai vaimukas. Samuti lavastus ise, kohati. Asjatundjad küsisid, mis mängu Unt mängib ning kas see on ikka päris “Hamlet” või pigem kaasaegsele (ja äkki mitte nii süvenemisvõimelisele) noorele söödavaks tehtud “Hamlet”.
Meie teatriloos on veel mõned dramaatilisel kombel ärajäänud “Hamletid”. Ja siis 1999. aastal Elmo Nüganeni “Hamlet” Linnateatris, kus peaosatäitjaks Marko Matvere. Ühtaegu millenniumilõpu ning vabanemisjärgsete tormiste aastate järel esimest pohmelli üle elava noore vabariigi “Hamlet”, mille kohta märkan kriitikut täheldamas, et tegu oli lavastusega, kus pearõhk on olnud pigem ajavälistel, “üldinimlikel” momentidel kui otsesel päevakajalisusel.
2003. aastal toodi teatris Theatrum lavale järjekordne suurepärane Hamlet (nimiosas Marius Peterson) Lavastus, mis nii mõnegi nõudlikuma maitsega teatrihuvilise arvamuse kohaselt oli ehk üks paremini õnnestunud kuulsa tragöödia lavastusi, mida Eesti teatrites üldse nähtud. Seda kinnitab ka tõsiasi, et lavastaja Lembit Peterson pälvis oma töö eest 2003. aasta Eesti teatri lavastajaauhinna.
See kõik kõlab kui taak. Suurtest lavalegendidest, lavastajatest, staarnäitlejatest, tõlgendustest ning võrdlustest pungil koorem – Eesti suhteliselt lühikese teatriajaloo “Hamleti” traditsioon. “Hamleti” uuesti lavastamist see sugugi lihtsamaks ei tee, mõtlen, kui Priit Võigemastiga Linnateatrisse kohtuma lähen.
Miks “Hamlet”, miks nüüd? Mis on need põhjused, et sa just nüüd “Hamleti” lavale tõid? Ja kas ajalugu ei sega ega ahista?
Osalt hästi pragmaatilised põhjused. Meil on teatris loomenõukogu ja seal ikka arutatakse, mida uus hooaeg võiks endaga kaasa tuua. Et seal võiks olla paar tükki klassikast, siis võiks olla eksperimentaalset materjali, mille puhul pole kindel, kas käsi kullas või … mullas. Kuna ma ise olen viimasel ajal teinud paar improvisatsioonilist asja, ja viimane lavastus oli Paavo Piigi kirjutatud “Keti lõpp”, mis on n-ö uus dramaturgia, siis oli juba väga loogiline järeldus, et järgmiseks võiks teha klassikat. Ja kui ma omaette kaalusin, mis klassikaline materjal see võiks olla, jõudsin enda arvates loogiline järelduseni – “Hamlet”.
Sa oled öelnud, et oled selle “Hamleti” mõttega juba mõnda aega ringi liikunud?
Nojah, see “Hamlet” on olnud mul hinge peal. Sellest ajast, kui seda meie teatris kümmekond aastat tagasi tehti. Olin siis ise lavakunstikoolis, teisel või kolmandal kursusel. Juhtus nii, et Indrek Sammul, kes mängis tolles lavastuses Laertest, nikastas jala. Siis Elmo (Nüganen) kutsuski mind seda rolli mängima. See oli esimene “Hamlet”, mida ma üldse nägin, ja see jättis mulle ikka väga võimsa mulje. Kusjuures ma ei oska täpselt kirjeldada, mis asi see oli, mis mulle nii võimsa mulje jättis. Kas oli see Matvere väga jõuline Hamlet või… Ja kui sa küsid, kas need eelmised “Hamletid” mind lavastamise juures ei seganud või ahistanud…
Kas segasid?
Tuleb tunnistada, et esialgu oli päris raske lahti saada sellest kunagise lavastuse tekitatud tundest. Niivõrd võimas mälestus oli sellest. Ent mingil hetkel sain aru, et mul tuleb teha siiski oma “Hamlet”. Lugesin kõikvõimalikke materjale ja analüüse, mis “Hamleti” kohta kirjutatud. Mõtlesin kontseptsiooni või eri stseenide lahenduse peale. Sain tuge ühest artiklist, kus keegi tark mees kirjutas, et, jah, “Hamletit” on küll nii palju uuritud, on tohutult palju tõlgendusi, aga inspiratsioon tuleb ikkagi alati tekstist.
Rääkisin enne sinuga kohtumist Kalju Komissaroviga tema omaaegsest, toona skandaalsena mõjunud “Hamleti” lavastusest. Ta ütles, et “selles pagana “Hamletis”” on nii palju lahtisi otsi, et jätab igale lavastajale võimaluse täiesti omal moel tõlgendada, olulisi küsimusi püstitada ning neid siis lahendada. Pealegi on “Hamlet” tema hinnangul lihtsalt huvitav ja hästi mängitav materjal.
Mis puutub Kalju Komissarovisse, siis pean teda ikkagi enda õpetajaks. Ta tegi meiega kooli ajal ühe lavastuse, olen temaga hiljem korduvalt kokku puutunud. Komissarovile kuulub, seda vist rääkis Elmo meile koolis, repliik “Hamleti” lavastamise kohta. Ta ütles umbes nii – Hamlet ei saa võtta endale ülesandeks olla humanismi tuletorn. Nii seda tükki mängida ei saa. Seal peavad olema mingid muud käivitavad jõud. Ja see mu arvates ongi, miks see materjal on nii kaua vastu pidanud. Et ta pakub nii palju tõlgendamise võimalusi. Huvitav on see, kõik need erinevad võimalused, vaata millist tahad, on täiesti usutavad.
Mulle meenub samas üks Voldemar Panso repliik – klassikat ei tule mängida mitte klassika, vaid tänase päeva pärast. Ja kui ta tänasele päevale midagi ei ütle, siis lakkab ta olemast klassika – vähemalt sellele põlvkonnale. Ma ei jäta jonni. Mis oli praeguses ajas sinu jaoks see vedru, mis ajas just nüüd “Hamletit” lavastama?
See praegune aeg vahest polnud see, mis mind kõigepealt oleks käivitanud. Aga mida rohkem ma seda materjali lugesin, mida rohkem sellega töötasin, seda rohkem ma muidugi sain aru, et mitte midagi pole selle 500 aastaga ju muutunud. Nõukogude ajal oli selgelt sõnum sisse kodeeritud – kõik said ju aru, et jutt ei käi siin mingist Taani printsist. Et me räägime millestki muust. Kõik need repliigid teatraalidele ja ärksamale publikule teada – “aeg liigestest on lahti” ja puha…
… midagi on mäda Taani riigis.
No just, kõik need asjad. Ma olin lavastades tegelikult tõsise dilemma ees. Ei tahtnud teha sedasi otse. Et no Claudius on, ütleme, president või peaminister. Ja Hamlet on… Jah, kes see Hamlet siis on? Nii tunduks ju naeruväärne. Mis mind tegelikult selle materjali puhul kõige rohkem vaimustab või hämmastab, on ikkagi see, et härra Shakespeare on suutnud pugeda nii sügavalt inimese sisse. Jah, sellele materjalile on ette heidetud, et pole justkui loogiline, on muinasjutt. No kuulge, üks tegelane on vaim. Ja Hamlet teeb väga ebaloogilisi käike. Mida ta seal nii palju kahtleb? Tal võiks ju olla asjad selged, vaim ju ütleb ette. Miks ta ei tegutse? Aga mida rohkem loed, seda rohkem mõistad, et tegelikult elu ju nii ongi. Ainult labases märulifilmis asuvad kangelased kohe asja kallale…
… ja teavad, mis on õige, ning teevad üksnes õigeid liigutusi.
Aga tegelikus elus teevad inimesed väga ebaratsionaalseid otsuseid. Teevad rumalaid käike. Emotsioonid kasvavad üle pea. Ütlevad rumalaid asju, mille tulemusel mähivad end veel suuremasse puntrasse, mille tagajärgi peavad siis lahendama... Ene-Liis Semper küsis mu käest – mis siis sinu Hamletit vaevab? Ma ei osanud talle vastata. Aga see küsimus jäi vaevama. Mõtlesin ja mõtlesin, mis asi see siis on, mis teda vaevab. Lõpuks mõtlesin Ene-Liisi jaoks välja.
Ja see on?
See ei pruugi ju tõele vastata, aga… Inglise keeles see kõlab paremini. Kõige suurem probleem, mis Hamletit vaevab, on – he’s a son of a bitch. See, mida ta teada saab, on ju see, et ta ema on lits. Vähemalt tema silmis. Ta ema abiellus oma mehe vennaga. Ja see ei juhtunud ju nii, et vana mees suri ära ja siis oli pikka aega lein, lein, lein… ja alles siis. Ei. Ilmselt sai asi alguse palju varem. Ja kui nüüd mõelda, siis mis saab ühe poja jaoks olla veel hullemat, kui mõelda, mida sinu ema sinu onuga praegu teises toas teeb.
Aga mis teda veel võiks vaevata?
Ma saan aru, kuhu sa sihid – et kas minul või sel Hamletil on mingisugune poliitiline või maailmavaateline agenda. Ausalt öeldes ei tahaks ma minna sellele libedale teele ja öelda, et jah, kõik see, mis ühiskonnas praegu toimub, on mind tõuganud sellele, et ma loomeinimesena pean asetama peegli nende ette. Et süüdlased, kes näitemängu näevad, oma süü üles tunnistavad. Kel süü, see hullub, kes süüta, see võpatab, nagu see tekst seal “Hamletis” on. Aga ma ei tea, aeg on nii küüniliseks muutunud. Loota, et asetades kellegi süüdlase ette peegli, ta nähtust värisema hakkaks…
Aga mida sa loodad, mis tundega inimene võiks pärast “Hamleti” etendust teatrist lahkuda? Lihtsalt teadmisega, et oli üks hea tükk?
Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis ma tahaksin, et inimene tuleks, vaataks selle loo ära ning saaks mõistuse ja südamega aru sellest, millest see lugu räägib. Mis milleni viib ning miks miski üldse toimub.
Sa usud, et su tükk vastab neile küsimustele?
Ma loodan. Seda enam, et ses tekstis on sees teemad, mis ei aegu mitte kunagi. Selle suure sõnumi – poliitilise või maailmavaatelise sõnumi, manifesti või agendaga olin hädas. Mul ei ole seda. Ma muretsesin selle pärast – äkki peaks olema. Me teeme siin ju “Hamletit”, äkki ma peaksin olema võimeline ühe vaimuka lausega ära sõnastama selle, mida ja miks me ikkagi teeme. Aga ühel hetkel sain aru – see pole minu tee. Ma ajan midagi muud taga.
Muide, oli veel üks huvitav asi. Kui tegime laval proovi, siis see tekst kõneles kuidagi ühte moodi. Aga kui publik tuli saali, siis hakkas see tekst kõlama hoopis teisiti. Mingi tasand tuli juurde. Võib-olla ongi see see miski, miks “Hamlet” on nii kaua vastu pidanud. Nagu tüvitekst või tüvirakk.
Siin me jutt “Hamleti” lavastaja Võigemastiga muidugi ei lõppenud. Päris mitu stseeni võtab ta päris pilbasteks, et selgitada sisu ja olemust. Põhilist. Ta rääkis ka sellest, miks ta kaalus kuulsa monoloogi – olla või mitte olla – esimese lause väljajätmist.
Autorid William Shakespeare / Priit Võigemast. Lavastaja Priit Võigemast, kunstnik Marion Undusk, helilooja Rasmus Puur. Mängivad Alo Kõrve, Evelin Võigemast, Epp Eespäev, Rain Simmul, Andrus Vaarik, Argo Aadli, Indrek Ojari, Mart Toome, Tõnn Lamp, Aleksander Eelmaa, Margus Tabor, Kristjan Üksküla ja Tarvo Elblaus.
Esietendus 27.10.2012 Tallinna Linnateatris
Maailma kuulsaim prints nimega Hamlet ei ole vaatamata oma neljasaja-aastasele elueale kriipsugi oma värskusest kaotanud. Igal ilmumisel uuesti surev mees on kõige surematum mees, keda ma tean.
Alo Kõrve kehastatav Hamlet on julge, terav ja konkreetne. Otsene ja sarkastiline, tegutseja, mitte tundleja. Päris üllatav, ma ikka ootasin rohkem hala, rohkem paineid – mitte et ma kurb oleks, et publik neist ilma jäeti. Esimene vaatus on siiski natuke unine ja “venine”. Õhustik tundub liiga turvaline, tragöödiatunne ei tule peale. Näitlejatööd on tugevad, dialoog oma tuntud headuses, aga kahest ja kahest ei saa kokku neli, vaid korra kolm ja korra viis ja mõnikord jääb vastus puudugi. Nii et end toiduvirna taga teiseks vaatuseks ette valmistades liiguvad peas hoopis pealiskaudsemad mõtted kui Taani printsi traagilise loo nüansid.
Aga teise vaatuse lavastajatöö on õnnestunud stiilis “mõõk mul hea sul napsab pea”. Ma ei imesta, kui vahepeal suu lahti vaatasin laval toimuvat. Selline tempo ja intensiivsus kipuvad üldjuhul väsitama, aga kui see ei tule laviinina, vaid ülima puhtuse ja täpsusega, mingi lausa koreograafilise tervikuna, kusjuures iga osa on samuti tervik, siis kaob teatrilavalt “oleks”. Muud ei ole kui “on”. Potentsiaal ei loe, aktualisatsioon halvab selle eos. Siis ongi vaataja pea napsatud. Eriti tihti seda ei juhtu ja ongi hea, ära sellega küll harjuda ei tahaks. Ega Hamlet ka oma suremisega harjuda ehk ei taha, aga Kõrve Hamlet ei tee suremisest erilist probleemi, ka teised surijad ei nurise väga. Lausa sokraatiliseks kipub selle etenduse “surilava”.
Huvitav ongi Võigemasti lavastuse puhul, et tema “Hamlet” on justkui ehitatud teiste “Hamletite” peale. Mitte lavastaja oma isiklik, tingimata mingi uuenduslikkuse pretensiooniga versioon Shakespeare’i “Hamletist”, vaid steitment “Hamletite” kohta. Kui lavastaja – nagu ta enne esietendust meedias rääkis – kolm aastat Taani printsiga käsikäes ringi jalutas, siis ongi loogiline, et Hamlet aeg-ajalt ühest teiseks muutus, sest ta pidi ju vahepeal ikka surema ka.
Näitlejatöödest selles lavastuses võiks pikalt rääkida. Kütkestab Rain Simmul kuninga/kuningatapja rollis: varjundeid on tal rohkem kui Hamletil endal, kelle tugevus on just n-ö hamletlikest klišeevarjunditest hoidumine ja võluv sirgjoonelisus. Andrus Vaariku Polonius ja Epp Eespäeva kuninganna on samuti “sirgemad” kui harjunud ja see on ilus, värske, post ja meta. Aga täielikult kaotab oma pea ja napsab vaataja pea Evelin Võigemasti Ophelia. Sellist Evelin Võigemasti ega sellist hullu Opheliat pole ma kunagi varem näinud – mul pole rohkem sõnu ega õnneks ka rohkem tähemärke toimunu täpsemaks kirjeldamiseks, aga seda võin küll öelda, et nii liigutatud pole ma teatris ammu olnud.
Kairi Prints
