Ülikooli varakamber esitleb surimaske
Sel pühapäeval toovad Tartu ülikooli muuseumid oma kogudest välja tuntuimad teadusloolised reliikviad – surimaskid ja koljumulaažid.
Üleeuroopalisel akadeemilise pärandi päeval näitab ülikooli ajaloo muuseum talle kuuluvat nelja surimaski. Veel kaks – ülikooli raamatukogule kuuluv Aleksander Puškini surimask ning muuseumi enda Eduard Viiralti surimask koos surilinaga – on väljas muuseumis asuvas ülikooli varakambris.
Vanim väljapandud surimask kuulub 1851. aastal surnud keemiaprofessor Friedemann Göbelile. Göbel oli silmapaistev teadlane, panustas muuhulgas lõhkeainetootmisse. Ta oli üks esimesi, kes tegeles Eesti ravimuda uurimisega. Göbeli vahast valmistatud surimaski autor ei ole teada, võib oletada, et seda maski kasutati matuseprotsessiooni käigus.
Paguluses surnud Gustav ja Aino Suitsu surimaskid ning käte jäljendid jõudsid ülikooli ajaloo muuseumisse 1996. aastal nende tütre Helga Suits-Kangro annetusena, autoriks skulptor Ernst Jõesaar. Pagulusest jõudis Tartusse ka 1985. aastal Põhja-Iirimaal surnud silmapaistva eesti soost astronoomi Ernst Julius Öpiku surimask. Nii Öpik kui Gustav Suits olid sõjaeelse Eesti Teaduste Akadeemia liikmed.
Beethoveni ja Kanti koljumulaažid
Lisaks surimaskidele eksponeeritakse pühapäeval aga ka surimaskidega seotud reliikviaid, millel omal ajal näis olevat eeskätt suur teaduslik väärtus. Jutt käib Immanuel Kanti ja Ludwig van Beethoveni koljude mulaažidest.
Kanti koljumulaaž on valmistatud 1880. aastal, mil kuulsa õpetlase säilmed tema hauast Königsbergis seoses restaureerimistöödega välja kaevati. Samas kasutati juhust, et Kanti maiseid jäänuseid, eriti koljut, toonase teaduse valguses uurida ning jäädvustada. Teadaolevalt on veel üks kvaliteetne Kanti koljumulaaž Charité haigla anatoomia instituudis. Pole teada, kuidas üks mulaažidest Tartusse jõudis. Võib-olla mängis siin rolli see, et üks Kanti säilmete toonastest uurijatest, anatoom Carl Wilhelm von Kupffer, oli Tartu ülikooli vilistlane ning siin ka töötanud.
Beethoveni koljumulaaž on robustsem kui Kanti oma ning võib arvata, et tegemist on koopiaga. Selle eseme ülikooli kogudesse jõudmine on veelgi ebaselgem kui Kantiga seotud reliikviate puhul. Esemed on aga olnud osa arstiteaduskonna anatoomia- või antropoloogiakogust.
Maskide ja koljude teaduslik taust
Teadus hakkas surimaskide vastu suuremat huvi tundma paarsada aastat tagasi, mil sündis selline teadusharu nagu füüsiline antropoloogia (seal kõrval ka mõned tänapäeva mõistes pseudoteadused – frenoloogia ja kriminaalantropoloogia). Mainitud teadusharud otsisid inimese erinevate võimete ja kalduvuste seoseid teadlastele näha ning mõõta olevate füsiognoomiliste ning antropomeetriliste tunnustega. Mõnes mõttes olid surimaskide ja koljude kogud tänapäeva geenivaramu analoog.
Inimese kolju – aju asupaik – sidus füüsilise antropoloogia neuroloogiaga. Nimetatud teadusharude arenemise alguses võidi teinekord sattuda ka ekslikele radadele. Näiteks 19. sajandi alguses välja kujunenud frenoloogiaõpetus lähtus seisukohast, et aju eri piirkonnad kontrollivad inimese käitumise eri funktsioone. Paraku levis õpetus liiga laialt ning minetas oma teadusliku olemuse, muutudes šarlatanide mängumaaks. Vähemalt arvame me nii praegu.
Vajalikud ka tänapäeva kriminalistidele
Nii füüsiline antropoloogia, neuroloogia kui frenoloogia tegelesid ka valdkonnaga, millega tänapäeval toimetavad kaasasündinud vaimse võimekuse uurijad. Huvi “geeniuste” (jt marginaalide, nt kurjategijate) vastu tõi kaasa vajaduse koguda asjassepuutuvate isikute kohta käivat bioloogilist informatsiooni. Niisiis muutus oluliseks just silmapaistvate isikute – “staaride” – surimaskide ja koljumulaažide (aga ka ajude) kogumine. Koguti ka eri rahvaste koljusid, mille puhul oli uurimisvaldkonnaks juba rassiteadus. Arheoloogia rikastas omakorda diskussiooni vanaaja inimeste ja inimese eellaste säilmetega. Kogud said aluseks teaduslikule tööle, muuhulgas Tartu kuulsa anatoomiaprofessori August Rauberi artiklile, milles ta võrdleb Kanti koljut neandertallase omaga…
Nüüdisaja geneetika ning psühhomeetria uuringumetoodika ei vaja enam koljude jms kogusid. Mõnedes valdkondades on vanad oskused siiski endiselt olulised, nt arheoloogid ja kriminalistid üha täiustavad võtteid, millega saab taastada inimese näojooni leitud kolju alusel.
