“Uued mutandid” uues eesti filmis
Ma pean millestki alustama ja ma alustan muusikast. Täpsemalt selle puudumisest Heleri Saariku filmis “Kõik muusikud on kaabakad”.
See tähendab, et ei, siin kõlab muusikat küll ja kõikjal. On Tõnis Leemetsa soundtrack. On mõned vanad laulud ja uuemad. On Andres Lõo Bowie-toonis “I Don’t Know How To Write A Song In English”. Kuid meie linaloo muusikutest kangelased Leila ja Toivo ja teised ei tee suurt midagi. Mõned kitarriakordid filmi alguses, äärmiselt hääle kaotanud klaveri kompamine tagapool ja Leila edvistav vokaalimprovisatsioon seal kusagil vahel. Võib-olla veel midagi, aga eriti ei meenu. Kuid kogu selle puudumise juures on tähtis, et muusika on ikkagi olemas – teistmoodi, imelikul, perverssel kujul. Ja kui keegi nüüd küsib, mida Heleri Saarik oma filmiga “öelda tahtis”, siis ma pakun, et nimelt seda – uurida, kuidas muusika, loovuse kirg üldisemalt, ennast inimesse sisenedes tunda annab, kuidas tema inimlikkust räsib ja rüvetab.
Selles mõttes on “Kõik muusikud…” vampiirifilm. Nende inimeste verega siin on midagi valesti. Nad on lubanud loovuse kui võõrkeha oma organismi ja proovivad sellega siis elada, sellest toituda, seda hingata. Nagu narkootikum, muudab see nende tajusid ajuti erksamaks ja hoiab neid viiruslikult sõltuvuses, kuid nad ei ärka enam terveina ja pole enam võimelised asjadeks, mis kõigile meile tunduvad normaalsed. Just Leila viskleb nende äärmuste vahel kaadrist kaadrisse ja just selle mängib Riina Maidre väljapaistvalt esile. See võib kõik olla – ja ilmselt ongi – surnud punkt. On väga usutav, et keegi neist pole hoopiski andekas. Sest tähtis on nagunii muu – muusika loominguline pingeväli ise, füüsiline ja piinav. See puudutus, mis neile osaks on saanud, ei tee neid paremaks, vaid rõhub ligi maad. Muusika, mida filmi kangelased ehk tahavad, lubavad teha; muusika, mis neil ehk helgematel eluhetkedel kõrvuski kostab, ei lunasta midagi. Ja kui nad katsuvad seda eneste sees peituvat energiat – näiteks alkoholi või hipsterislängiga – pilastada, narrida, pisendada, ei toimi seegi. Nad on ohvrid, igavesti rändavad ja ei saa teisiti. Ja rändavad nad suuresti pimedas, tihti öösel. Nad ei ole muule maailmale nähtavad ja nad ise näevad vähe. Teised inimesed ilmuvad nende ellu ehk ainult viirastuste kujul nagu seal rannal päris lõpus. Ja tüdrukud võivad lärmitsedes mõnitada Vabariigi lippu ning keegi ei märka tegelikult midagi. Nad on lihtsalt juba sealpool piiri – rämps, ülejääk, waste... “Uuteks mutantideks” nimetas 1965. aastal selletaolist, toona alles kujunevat noortekultuuri Ühendriikide kirjanduskriitik Leslie A. Fiedler.
Heleri Saarik ei tihka oma filmi tegelasi nende algsetest poosidest kuigivõrd nihutada – nad jäävad paigale ning mingi reljeefse joonega lugu ei kanna neid kuhugi mujale. Nende seisundis eneses peituv tardunud draama huvitab teda ja sunnib kaamerat käivitama. Kaamera toimib siin suurendusklaasina, millega me toda mürgitatud maailma lähedalt, isegi liiga lähedalt võime vaadata – kõiki neid värve ja varjundeid, kogu hallutsinatsioonide mängu. Saarik käitub ühtpidi vaadates küllap liiga hüsteeriliselt oma pildikeeles ja katsub stseenidest imeda välja rohkem, kui seal näib olevat. Kuid teisalt – siin küllap ongi varjul rohkem, kui me palja silmaga näha oleksime võinud. Nii et miks loobuda ambitsioonist too rüvetatud maailm läbi valgustada? Miks leppida vähemaga? Heleri Saariku närviliselt tundlik film vähemalt püüdis ja riskis nakatatud saada millestki, mis on temast suurem.“Kõik muusikud on kaabakad”Režissöör ja stsenarist Heleri Saarik, operaator Erik Põllumaa, kunstnik Kristina Lõuk, näitlejad Riina Maidre, Nero Urke, Helina Risti, Lotte Jürjendal, Jarek Kasar, Mihkel Kõrvits, Raivo Trass, Kristel Leesmend, Kaido Veermäe, Jelena Skulskaja, Toomas Jürgenstein, Kaisa Mallene, Andres Lõo, Jim Ashilevi, Jaanika Arum.
Esilinastus 25. oktoobril 2012.
