Flying Lotuse debüüt, kuus aastat tagasi Los Angelese päikese all valmis küpsenud “1983”, on sammas linna instrumentaalsele hiphopile. Sedasorti muusikat (aeglase ja pidevalt komistava biidiga) seostatakse siiani just Ellisoni ning LAga. Iga järgmise plaadiga on ta liikunud lähemale oma kuulsate sugulaste helikeelele, tagasi juurte juurde, pudistades lisandiks moodsalt püsimatut elektroonikat. Kui teil tekib vajadus Flying Lotuse viimane plaat ühte lahtrisse asetada, siis kirjutage sellele musta vildikaga “Alice Coltrane kohtub J Dillaga”.

“Until The Quiet Comes” on kosmiline audiomuinasjutt, mida kannavad hüpnotiseerivad rütmid, Thundercati ludistav bass ning suure tähelepanuga dirigeeritud elektroonilised tekstuurid. FlyLo eelmine album “Cosmogramma” oli eriti tihedalt erinevaid elemente täis pakitud, “UTQC” on oma lihtsuses intiimsem ning pakub hingamiseks rohkem ruumi. Eriliselt kokkupakitult kõlavad siin kuulsad lauljad Thom Yorke ja Erykah Badu. Yorke laulab kui dub’i-loitsuga löödud zomby, pala “Electric Candyman” kõlab seega kui pehmem versioon King Midas Soundist. Badu häälest on Flying Lotusel õnnestunud instrument valmistada. Instrument, mis mängib täpselt “UTQCi” värvilisse atmosfääri sobivatel nootidel. R&B diiva Erykah Badu kohalolust pole siin lõhnagi.

Kogu eelnev tekst ei ole mõeldud Flying Lotuse hiphopisuuna austajate hirmutamiseks. Ka teie peale on siin albumil mõeldud. Pange peale sügava basstrummi nätaka ning väänleva elektroonikaga “Pretty Boy Strut” ning miks mitte ka “Sultan’s Request”. On küll siin biiti, on küll jõudu! “Until The Quiet Comes” on üks pikk lugu – väiksemad palad selle sees esitletakse kuulajale ühe hooga, üleminekud on kohati märkamatud ning ainus viis plaati kuulata näib olevat otsast lõpuni. Vahepeatused ei ole soovitatavad. Ka Flying Lotuse tänane kosmiline suund võib olla vaid vahepeatus enne kõvemat müdistamist. Võib küll. 7/10
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid