Pärnakas, tartlane ja tallinlane kunstisaalis...
Hanno Soans peab hiljuti Kumu 5. korrusel avatud näituse kõige huvitavamaks osaks “Plahvatust Pärnus”.
Kõlab nagu anekdoot, eks ole? Aga tegelikult on asi tõsine, sest hetkel katsutakse kaardistada kogu Eesti kunstimaastikku. Nimelt avati 19. oktoobril Kumu viiendal korrusel näitus “Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik”, mis sündis Eha Komissarovi initsiatiivil ja kaaskuraatorite Rael Arteli, Kati Ilvese ja Hilkka Hiiopi vahelise koostöö tulemusel.
Näitus jagab eesti kunstielu justkui saarekesteks, mis toimivad rohkem või vähem iseseisvate väljadena. Lisaboonusena on väljapanek nüüdiskunsti efemeersemate näidete restaureerimisest ja uue kunsti piire nihestavast staatusest muuseumikogus.
Kui näituse saatetekst täpsustab “skeene” mõistet kui tuletist Pierre Bourdieu kunstiväljateooriast, “kus väli kujutab endast suhteliselt sõltumatut universumit, mis paratamatult on seotud teiste aladega”, siis humanitaarias alates Foucault’st erakordselt laetud “arheoloogia” mõistet, ehk siis näituse metodoloogiat, meile saatetekstis kahjuks teps mitte ei avata. Ja tõepoolest on selles suhtes igal kuraatoril oma viis materjaliga ümber käia.
Üldpilt mõjub seejuures esmapilgul üsna kirjult, ent värskendavalt, kuna kõrvuti muuseumile tavapäraselt omases, üksikteoseid maksimaalselt mõjule pääseda laskva estetiseeritud hõredusega leidub siin tihenduspunkte, mis mõjuvad pigem arhiivina. Nii algab kogu näitus huvitavaima, Rael Arteli kureeritud “Plahvatusega Pärnus”, mis kirjeldab Pärnu rõhutatult isepäist kunstielu alates aastast 1993 kuni tänapäevani. Etteantud nappidest ruumiparameetritest lähtudes on kuraator siin loonud omalaadse totaalse kunstiteose, Pärnu kunstielu psühhosfääri, milles teostega samaväärses positsioonis on kõikvõimalikud lisamaterjalid, näituseruumide sildid, kunstnike intervjuud, publitseeritud artiklid ning raamatud ja kunstnike avalikud steitmendid, mis on omavahel mitmel tasandil lingitud. Nii loeme ühelt seinale seatud paberilt kunstnik Andrus Joonase CVst loobumise teadaandest 2001. aastast ja saame sealsamas saalis mitmest teisestki lingist aimu Pärnu kunstielus domineerinud anonüümsusnõudest, mis on kulmineerunud (Al Paldroki koostatud) Non Grata mustas ja punases raamatus. Pisukese süüvimise järel teadvustub meile aga õige pea, et paljude Pärnu koolkonda kuuluvate aktsioonikunsti teostega on olukord üpris skisofreeniline. Nimelt eksisteerivad paljud neist kollektiivse anonüümse loominguna Non Grata databaasis ja eraldi sildi all individuaalsete kunstnike eluloos. Sorge, Janno Bergmanni, Al Paldroki, Andrus Joonase, Sirami ja teiste Pärnu kunstielu juhtfiguuride intervjuudest loeme mitmeid tõlgendusi võimaldavas paralleelvariandis, kuidas sündis ja kasvas Academia Non Grata, kunstihariduseksperimendina ellu viidud hermeetiline ja sektilaadne totaalseid kollektiivseid aktsioone genereerinud kunstikeskkond ja kuidas see eelmise kümnendi lõpu poole lagunes. Pole enam kooli, mis sellesse masinavärki värsket verd pumpaks, enamik juhtfiguure on oma varasematest kollektiivsetest poosidest taandunud ja Non Grata muutunud rahvusvaheliseks.
Huvitaval kombel näikse selle skeene hiilgehetkede tunnuseks olevat lisaks kollektiivsusele ka oma juhtfiguuride mütologiseerimine, nagu see avaldub Mila Balti maalis “Kääbuste isandad” (2002) alasti Sorge ja Joonasega, ning veelgi intrigeerivamalt Marianne Männi koomiksites (2002). Lisaks iseloomustab seda skeenet tugev omamütoloogiate kultiveerimise vajadus. Võib-olla on just see aluseks paradoksile, et Kati Ilvese kureeritud Tartu tekstikunsti ja psühhogeograafia kõrval ühe kõige iseseisvama skeenena mõjuv Pärnu kunst on individuaalsete kunstiteoste tasandil minu jaoks kõige ühetoonilisem, just nagu oleks see olnud väljaspool oma sektantlikke tegevusi maailmale suletud.
Ülejäänud näituse igavaimaks osaks pean paradoksaalselt Rael Arteli kureeritud valikut Tallinna-põhisest sotsiaalse orientatsiooniga kunstist, resigneerunud alatooniga pealkirja “Vanad uudised” all. Sinna koondatud mitmeid kordi hiljutistel näitustel eksponeeritud tööd ei hakka omavahel kõlama teatavat sidusust omava skeenena, vaid pigem nullivad üksteist meinstriimina. Mõnevõrra arusaamatu on Peeter Alliku lülitamine sellesse paketti, sest tema barokselt lobisevat sotsiaalkriitilist groteskigraafikat saab vaevalt mingi tuletusega pidada noorema sotsiaalkunsti meinstriimi alustalaks.
Huvitavaks võrdlusaluseks skeene mõiste käsitlemisel osutub Tartu ülikooli maalikooli ja valdavalt Tartu-põhise tekstieksperimentalistika ja psühhogeograafia omavaheline võrdlus. Viimasel puhul on näha, kuidas eri distsipliinide taustaga sõpruskonna sisesuhtluses genereeritud sünergia viib sarnase lähenemisega ühtse, üksteist vastastikku rikastava psühhosfääri ning kattuvate stilistiliste tunnuste ja paralleelsetena käsitletavate käekirjade kujunemisele. Sellele nähtusele oleks tegelikult enamgi ruumi ära kulunud, üksikute londonlaste ja graafilise disaini arvelt. Meil ei ole raskusi selle tunnetamisega, millega see skeene (mis erakorralisena ületab kunsti ja kirjanduse kui distsipliinide piire) tegeleb. Hoolimata ühisest haridusest jäävad Tartu ülikooli maalikoolkonna lõpetajad siiski ekslevateks üksiküritajateks. Nende hulgast kõige enam eristuva käekirja ja autoripositsiooniga Rauno Thomas Mossi aga võiks sootuks käsitleda osana kõrvalsaalis eksponeeritud uusklassitsistlikust autoripositsioonist. Igatahes võib täie tõsikindlusega väita, et kool ei pruugi olla skeene alustalasid, pigem on selleks suhtluskond, kunstilise subkultuuri moodustumine.
Kumu 5. korruse kaasaegse kunsti galeriis.
Kuraatorid Eha Komissarov, Kati Ilves, Hilkka Hiiop, Rael Artel.
Avatud 30. detsembrini 2012.
