Galeriiring: Veenre, Elken, must kleit

Tanel Veenre “Minu kuningriik”
Kunstihoone galeriis 25. novembrini

Eesti ehtekunsti tugevusest, Kadri Mälgust ja rühmitusest õhuLoss on viimastel aastatel palju räägitud. Tanel Veenre, ühe õhuLossi liikme näitus Kunstihoone galeriis on maitsekas, vaikne ja õhuline. Kui esimene ruum on ametlikum, sõna otseses mõttes kuninglik, seintel lopsakad kaelaehted, nutikad skeptrid, siis tagumine ruum on intiimsem, isiklikum. Mustvalged fotod Veenre sõpradest, igaüks neist poseerimas kunstniku ehtega – südamega. Ja samad südamed on leidnud koha fotode ees klaaskuplite all. Tunnete, suhete ja mälestuste laboratoorium, hoolikalt säilitatud, hoolikalt teostatud.

Jaan Elken “Kirjutatud on”
Linnagaleriis 25. novembrini

Jaan Elkeni näituse “Kirjutatud on” on pressitekstis seisis, et kunstnik kuulas tööde valmimise ajal Rice’i ja Webberi rokkooperit “Jesus Christ Super­star”, sama muusika täidab ka Linnagalerii ruumid. “Kõrge” (maalikunst) ja “madala” (muusikalikunst) segamine ja ühte ruumi kokkutoomine on nagu abikäe ulatamine galeriipelgurile (võib-olla peaks kõlari õue panema?). Elkeni tööd on suureformaadilised, lõuendid hallikad, mustjad, valkjad, pruunikad, taotluslikult lohakad, värvid nirisevad, kihi all peitub teine (koloriit toob kohe meelde suurte ja süngete saksa lugude jutustaja Anselm Kieferi). Galerii tagumine ruum mõjub eriti pühakojalikult, sellele aitab kaasa nii valgustus kui tööde paigutus. Piiblist võetud tekstijupid katavad grafitina maalipinda, tekstidesse süüvimine annab vaatajale kätte mitmed eri võtmed Elkeni tööde lugemiseks – kes näeb kunstniku töödes lootusetust, kes lootust. “Viidetest ja tsitaatidest on tööd kohati lausa tiined: usaldan pastoosse maalilise faktuuri kõrval teksti kui pildistruktuuri lahutamatut osa, sellest ongi kujunemas minu uus kunstiline DNA,” kommenteeris Elken oma loomingut aastal 2005. Minge lugege.Eesti Moekunstnike Ühendus “Must kleit vabal teemal”
Hobusepea galeriis 19. novembrini

Must kleit – kõlab kulunult, kas pole? Moekunstnike Ühenduse näitus on aga põnev – neljateistkümne moelooja variatsioonid klassikalisel teemal on väga eriilmelised, nii materjalide kui lõigete poolest, igal neist on oma lugu. Eriti jäid meelde Marija Posa lihtsad elegantsed kleidid (millest üks, “Luisa Casati With Love”, on valmistatud kangast, millest möödunud sajandil tehti sineleid) ja Anu Hindi teravmeelsed “Inimkonna lõpukleit” ja “Kleit Tartu Kunstimuuseumile” (Jaan Toomikust ei saa mööda ka “Must kleit vabal teemal”).