“Hot Rats” (1969)
Tegemist on Inglismaal läbi aja edetabelites kõige edukamaks osutunud Zappa plaadiga. USAs jäi see ilmumise ajal täiesti tähelepanuta. Mis on ka mõistetav, sest tegu on instrumentaalplaadiga, välja arvatud üks laul Zappa koolivenna Captain Beefhearti esituses. See oli minu esimene Zappa album üldse, mille muretsemisest aastal 1970 võiks kirjutada ühe pikema jutu. “Hot Rats” on Zappa Euroopa fännide tüüpiline esimene valik. Ma olen ikka mõelnud, et kui peaks ise mingi bändi tegema, siis paremat nime kui Hot Rats on raske leida.
“Apostrophe” (1974)
See on aga USA edetabelites kõige kõrgemale tõusnud Zappa album. Ja põhjusega. Alates tuntud avalaulust eskimote elu kohta (“Don’t Eat The Yellow Snow”) koosneb ta väga kergesti seeditavast elavast, lõbusast ja meloodilisest muusikast. Kui mingil põhjusel seda albumit ei leia, siis asenduseks võib võtta plaadi “One Size Fits All” (1975) – küllaltki sarnane album nii oma ülesehituselt kui meelelaadilt ja enam-vähem samast ajast.
“Sheik Yerbouti” (1979)
Kolmandaks soovitan algajatele Zappa enda ütluse järgi tema läbi aja kõige suurema läbimüügiga plaati. Tegemist on duubelalbumiga, kus terve hulga muude tuntud laulude seas on ka “Bobby Brown” – laul, mis on Euroopas eriti populaarne ja mida ka meie raadiotest on tihti kuulda. Zappa ise oli “Bobby Browni” populaarsusest väga üllatunud. Ingliskeelsetes maades on seda karmide sõnade tõttu praktiliselt võimatu raadios ette mängida. Plaadil on terve hulk muidki kuulsaid ja kurikuulsaid laule, nagu “Flakes” (Dylani paroodia), “Jewish Princess” (mille peale juudiorganisatsioonid asusid Zappat ründama), “Yo Mama” (ilmselt üks Zappa kõigi aegade tipp-5 kitarrisoolosid), “Dancin’ Fool” (naljad disko teemadel) jne.
Edasijõudnutele
“You Can’t Do That On Stage Anymore vol. II” (1988)
See duubelalbum (Zappalt on ilmunud kümneid duubelplaate) on teine köide suuremast kontsertsalvestiste sarjast. Tuntud ka kui “Helsinki Concert”. Zappa andis läbi aastate arvatavalt kokku umbes 1800 kontserti, millest ligi pooled ringlevad kas ametlike või mitteametlike salvestistena. Siin plaadil kajastatud Helsingi kontserte Kultuuritalos 22.–23. septembril 1974 peetakse vaat et üldse kõige õnnestunumateks kontsertideks terve Zappa karjääri jooksul. Kaasa lööb üldise arvamuse kohaselt kõigi aegade parim Zappa saatebänd – Napoleon Murphy Brock (laul, saks), George Duke (klahvpillid), Chester Thompson (trummid), Ruth Underwood (löökpillid), Tom Fowler (bass). Nad on tippvormis ja mängivadki nii, nagu “seda enam keegi laval järele teha ei suuda”.
“Läther” (1996)
Zappa magnum opus. Nelikalbum, mis salvestati 70ndate lõpus ja mis ilmus lõpuks kolmik-CD formaadis alles pärast Zappa surma. Tõsi, selle albumi materjali andis suures osas Warner Brothers omal ajal nelja üksikalbumina välja, millest tõusis suurem tüli ja kohtuprotsess Zappa ning plaadifirma vahel. See nelikalbum sisaldab kõike, mida Zappa oskab – lõbusaid laule, peadpööritavaid kitarrisoolosid, orkestrimuusikat, džässi, veidrusi jne.
“Weasels Ripped My Flesh” (1970)
Vahest kõige ilusama esikaane (autor Neon Park) ja pealkirjaga Zappa plaat – “nirgid rebisid mu liha”. Sisu vastab täpselt pealkirjale – see on 60ndate avangard. Kui Zappa aastal 1969 oma esimese legendaarse bändi Mothers Of Invention laiali saatis, siis selle albumi koostas ta bändi viimasest järelejäänud materjalist. Stiililiselt väga kirju plaat – blues, rock, nüüdismuusika, džäss, müra –, aga huvitav kuulata. Tuntuim pala siit on vist “My Guitar Want’s To Kill Your Mama”. Eh, keegi ei anna lugudele nimesid paremini kui Frank Zappa.
Hulljulgetele, kes arvavad, et nad on kõike kuulnud (aga nad ei ole seda mitte)
“Civilization Phase III” (1994)
Viimane Zappa oopus, mille ta tegi küll ise valmis, aga mis ilmus alles kümme kuud pärast tema surma. Nüüdisaegse orkestrimuusika (nüüdismuusika) duubelalbum, mis on väga luksusliku kujundusega (vene kunstnik Juri Balašov). Suurema osa plaadist on Zappa ise oma aparatuuriga (Synclavier) sisse mänginud. Inimeste töö teeb Ensemble Modern Saksamaalt. Zappa ise pidas albumit väga tähtsaks ja kogu oma loomingu kokkuvõtteks. Ma tean küll, et inimesed ei vihka midagi nii palju kui nüüdisaegset kunsti. Aga ma ei soovita seda siin ka algajatele. Orkestrimuusika hindajad peavad seda plaati kindlasti üheks Zappa paremaks tööks. Plaadi viimane pala on “Waffenspiel”. Juba kustuv Zappa, olles haigevoodis, lindistas enda ümber kostvaid helisid. Siin kuuleme, kuidas kõrval köögis kopsivad töömehed, õuest kostab lennukimüra ja ümbruskond kaigub automaadivalangutest. Need on ameeriklased, kes peavad pühi – igaüks istub oma õues ja tulistab nagu jõuab oma rohkearvulistest automaatrelvadest. Kogu helipilt võiks olla täiesti identne Iraagi või Afganistaniga.
“Shut Up And Play Your Guitar” (1981)
Kolmikplaat, mis on koostatud Zappa valitud kitarrisoolodest. Steve Vai rääkis kunagi, kui hämmastav on olla Zappa bändis tema kõrval ja vaadata, kus igal õhtul mees tuleb ning mängib kontserdil kokku oma 40 minuti jagu soolosid. Ning iga kord on kõik uus ja miski ei kordu. Zappa kitarrimängu teeb unikaalseks just see, et ta on helilooja, kelle instrumendiks on kitarr. Väga harva on tema soolo mingi laulu juurde kuuluv samas harmoonias arenev laiendus. Enamasti oli nii, et kui Zappa alustas kitarrisoolot, siis algas täiesti uus pala, mis tekkis just nüüd ja praegu kuulajate ees. Ja see oli üks tema kontsertide põhilisi magneteid, mis võimaldasid olla kohal, kui helilooja oma tööd teeb. Samasugune on tal teinegi valitud soolode album lihtsa nimega “Guitar” (1988).
“Lumpy Gravy” (1967)
See plaat on nüüdismuusika 60ndate stiilis. Omal ajal oli see mulle kindlasti üle jõu käiv. Aga aastad ja pidev kuulamise harjutamine annavad nii mõndagi. Kogu album on kirevatest kildudest kokku kleebitud üks pala, kus muusikalised teemad vahelduvad sürrealistlike dialoogidega. Sõnaline osa tehti nii, et mitmed Zappa muusikud, lapsed, transamehed jne, kes olid käepärast, pandi peadpidi Zappa hiigelsuure Bösendorferi tiibklaveri sisse, tekk üle pea, ning siis nad improviseerisid Zappa antud teemadel. Sama võtet kasutas Zappa ka oma viimasel plaadil “Civilization Phase III”.
Avo Raup, kõige tõsisem Frank Zappa kollektsionäär Eesti Vabariigis, tegi oma kogu põhjal näituse, mis oli üleval Rahvusraamatukogus aasta 2006 kevadel.Avo peab ka Zappa-teemalist publitsistikat kajastavat netilehekülge – www.afka.net.
“Ma kunagi mõtlesin, et kuidas selgitada eesti inimesele, mis tegelane see Zappa oli,” lausub Avo. “Ma ütleksin, et Zappa oli Erkki-Sven Tüür, Riho Sibul, Andrus Kivirähk ja Allar Jõks ühes isikus. Ning seda kõike väga suures mastaabis.”
