Ükski teine kaugem muusik pole vist meie heliplaatide kaantel nii palju esinenud? Kui on – või kui olete ka Zappat veel kuskil märganud –, palun andke mulle teada: siim@ekspress.ee.

Zappat on olulise inspiratsiooniallika ja eeskujuna nimetanud sellised Eesti muusika tähtsad tegelaskujud nagu Riho Sibul, Peeter Volkonski, Onu Bella, Erkki-Sven Tüür. Nooremast põlvkonnast veel MKDK skeene eksperimentaalsed džäss-rokk-bändid (Phlox, Lippajad jt), multiinstrumentalist Erkki Hõbe. Saksofonist ja helilooja Maria Faust ütleb: “Zappa muusika on superpedagoogiline. Õudselt raske lugeda, aga kui juba korra mänginud oled, oled juba märksa parem muusik.”

Siin on vist siis hea koht, kust alustada korraliku edumaaga vaidlust teemal “Frank Zappa on kõige rohkem Eesti muusikat mõjutanud Lääne muusik”?

Joonelt saab sellele vastu vaielda väitega, et The Beatles on maailma kõige tähtsam bänd, biitlid on niikuinii kõik ära teinud ja eks ka kogu Eesti muusika toetub neile. Aga kes olid biitmuusika maaletoojad? Terve peotäis nendest koondus hiljem ansamblisse Rock-Hotel. Ja Rock-Hotel on ainus meie kandi artist, kes on plaadistanud Zappa kaveri!

Bändi 1986. aastal ilmunud vinüülil on lugu “Tüütuks muutub hellus”, mille muusika autoriks on märgitud keegi P. Anderson (sõnad Ott Arder). Tegelikult on loo autor Frank Zappa – välja mõeldud nimi kirjutati autoriks, et pala tollasest tsensuurist läbi läheks. Zappa ei olnud tõenäoliselt Nõukogude korra meelisheliloojate hulgas, kuigi kaveri originaal pärineb ühelt Zappa poliitilisemalt albumilt, vabariiklasi ja just troonile asunud president Ronald Reaganit töganud albumilt “You Are What You Is”. Ja kui Zappa originaal “Harder Than Your Husband” rääkis abielunaise kõvemini panemisest, siis Rock-Hoteli suus kõlas see kui “Tüütuks muutub hellus”.

Kas see skeem ja komplekt tundub kuidagi naljakas? Tundub? Nojah, aga see ongi naljakas.

Ja naljategemine on peamine asi, mida on Frank Zappale aegade jooksul ette heidetud. Ta irvitas ja ilkus kõige üle – popkultuuri ilmingute, kõigi USA ühiskonna osaliste ja hoovuste üle. Olles paiguti äärmiselt vulgaarne.

Zappa pidamine pelgalt humoristiks on ummik. Ta polnud viril kriitik, kes ise lahendusi välja ei pakkunud. 80ndatel tegutses ta ühiskondlikult vägagi aktiivselt, plaanides isegi demokraatide ridades presidendiks kandideerimist.

Ja kas ei kõla tema muusika sageli naljakalt ka siis, kui ta ei laula kodumasinate vägistamisest, kui tegu on instrumentaalsete lugudega? Kui arusaamatult palju instrumente hakkab ühekorraga mängima üht pidulikku ja võimast meloodiat? Ja kas ei viirastu irve ka tema ülipikkades kitarrisoolodes? Äkki seal on peidus ka aje, miks on ainus instrumentaalplaat, mis on saanud Ühendriikides peale lastevanemaid ropust sisust hoiatava kleepeka, Zappa 1986. aastal ilmunud album “Jazz From Hell”.

Alatine irooniline ja sarkastiline kontra-positsioon oli kindlasti ka põhjuseks, miks ta läks sedavõrd korda kuulajatele raudse eesriide taga. Zappal on Ida-Euroopas kaks ausammast: pronksist büst endise Saksa DV linnakeses ja teine suurem Vilniuses. Zappa-gurmaanidele Tšehhist Eestini ei mõjunud lummavalt ja ihaldusväärsena mitte ainult see, et Zappa võis sõnavabaduse keskkonnas õiendada nagu jaksas, vaid ka see, et ta irvitas tõotatud maa Ameerika üle. USA tampimine oli ju Nõukogude propagandamasina tamp, aga Ameerika kritiseerimine kodustereote juures koos Zappaga võis olla midagi ekstra vabastavat.

Ja vahest on ikka kõige tähtsam tema meeletu muusikaline külluslikkus. Ülivõimeka heliloojana ja oma peatumatu produktiivsuse juures oli Zappa ka pühendunud ja katsetav produtsent. Ta on öelnud, et elektrilise muusika tegijana on selgemast selge, et ta peab kasutama helitehnoloogia viimaseid saavutusi. Zappa hankis oma stuudiosse ka mitte veel tootmisse läinud instrumentide ja aparaatide prototüüpe. Ma ei ole veel kuulnud näiteks aastast 1969 teist nii täidlaselt, mahlakalt, värvikalt – ja tänapäevaselt – kõlavat albumit kui Zappa “Uncle Meat”. Nii nagu tema pani enda kasuks tööle süntesaatorid 70ndate lõpus, selleni jõudis muu soul, pop, rokk ja džäss mitu sammu hiljem.

* Zappandus läheb edasi järgmiselt leheküljelt.PärandFrank Vincent Zappa sündis 21. detsembril 1940. aastal. Suri 52aastasena 4. detsembril aastal 1993, kodus Los Angeleses.

Ta oli helilooja, multiinstrumentalist, produtsent, ühtlasi filmirežissöör.

Tänavu suvel andis tema pärijate fond Zappa Family Trust teada lepingust plaadikompaniiga Universal, mille raames antakse 2012. aasta lõpuks kordustrükina välja 60 Zappa albumit. Selle projekti käigus tuleb esimest korda Zappa muusika müügile ka digitaalselt. Viimane suurem ports –üheksa albumit – ilmub 19. novembril, ning sarja päris viimane väljalase (album “The Yellow Shark”) 10. detsembril.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid